Wolf Creek 2 / Hundioja 2 (2013)

Austraalia sisemaa on täis lummavalt kauneid ja põnevaid kohti - nagu näiteks Hundioja meteoriidikraater. Paraku varitseb sealkandis pahaaimamatuid turiste Mick Taylor (John Jarratt), kellel on oma ettekujutus "tõupuhtast" Rohelisest Mandrist. Ja isevärki lauakombed. Noor britt Paul Hammersmith (Ryan Corr) õpib Micki nägemust lähemalt tundma.

Kas olete kohanud möllavate hormoonidega teismelist, kes püüab olla ühteaegu kuul, vaimukas, tõsiseltvõetav ja hirmuäratav? Kui ei ole, vaadake "Hundioja 2". Filmi, mis sarnaselt sellele noorukile ei tea ise ka täpselt, kes ta on või olla tahab.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kui te peaks olema liikluspolitseinik, siis ärge seda (vasakpoolset) juhti parem peatage. Poole pea otsastlaskmine võib olla ohtlik teie tervisele.

Jah, filmis on mõned vaimukad ja võimsad stseenid (see teedületavate kängurutega või siis kallakust kaelasaadetud veokiga näiteks). On värvikas maakast kurikael Mick Taylor (John Jarrattilt suurepärane rollitäitmine!), kes meenutab kummalist segu Krokodill Dundeest ja Freddy Kruegerist. On mõned Micki vaimukad onlinerid, mis teid vähemalt turtsatama panevad. Lisaks on "Hundioja 2" nii gore, et sobiks anatoomialoengusse näitlikuks õppevahendiks. Kuid see kõik ei suuda varjutada tõsiasja, et eelkirjeldatu kõrval ja vahel pole suurt midagi peale episoodide, kus Mick kesk Austraalia tühermaad - vaated on muuseas oivalised! - mõnda järjekordset edutult pageda üritavat õnnetut püüab ehk siis tõurastab. Et tal see üksluise tüütusega - ja kohati tundub, et ka üleloomulike jõudude kaasabiga - alati õnneks läheb, on nii poole tunni möödudes igasugune põnevus filmist nagu tina tuhka kadunud. Või mis veel hullem: et "Hundioja 2" taga puudub tegelikult igasugune lugu - on vaid Micki isik -, mis filmi verest nõretavad killud kenasti tervikpildiks kokku kleebiks. Greg Mclean on võimeline enamaks, võtke või nimitegelase eelkäija (mis mõjus palju värskemalt) või "Rogue".

Hundioja meteoriidikraater.

Tarkus kõrva taha panemiseks: Minge parem Kaali järve äärde.

Tundub, et filmimeeste ja -naiste (kui seal mõni oli, milles ma naistegelaste kujutamise tõttu pisut kahtlen) aur läkski võimalikult meeldejääva ning isikupärase kurjami kuju loomisele, nii et tema ohvrid läksid üldse meelest ja lasti viimases ajahädas stsenaariumisse kirjutada filipiinlasest võõrtöölisel, kelle ametijuhend nägi muidu ette võileibade serveerimist tõsisema töö tegijatele. Tulemus kukkus muidugi vastav välja. Ränk prohmakas! Miks te, õõvafilmide meisterdajad, ometi ei kuula vanemaid ja targemaid inimesi? Nagu Stephen King:

"Õudus haarab meid siis, kui me tunneme ja armastame tegelasi, kuid teame samas, et nendega saab juhtuma midagi väga halba. Õudus ei keerle koletiste ümber."

Paar suvalist ülbikust liiklusvõmmi, mingi Saksa turistidest noorpaar... Me ei õpi neid tundma - kasvõi juba seetõttu, et nad ei püsi selleks piisavalt kaua elus -, veel vähem armastama ja nende saatus huvitab meid sestap samavõrd, kui see supersoodne elukindlustuspoliis, mida meile eile telefonis pähe üritati määrida. "Peategelane" Paul, kes ilmub välja alles poole filmi peal, osutub pea sama isikupäratuks ja igavaks käpardiks nagu tema saatusekaaslasedki. Siinkohal peaks vist Paulile paar sõna pühendama, aga ma vaatasin filmi nädalapäevad tagasi ega mäleta temast enam mõhkugi. Ja mitte minu kehv mälu pole selles süüdi! Mistõttu "Hundioja 2" põrub summa summarum õudustunde sepistamisel üpris suurejooneliselt. Oleks minu teha, paneks ma Greg Mcleani ja kompanii sundkorras vaatama "Oculust" või "The Babadooki". Ning esitaks neile pärast koolipapaliku häälega küsimuse: "Miks see film tekitasid vaataja südame alla sellise mõnusa õõnsa tunde ja teie oma mitte? Mis oli seal teistmoodi?"

Stiilinäide Micki lihakombinaadist.

Tarkus kõrva taha panemiseks: Kui see pilt teil mao pahempidi keerab, ärge parem filmi vaadake. Mingil juhul ärge vaadake, kui peaksite töötama tervisekaitse inspektorina.

Kõige õigem oleks vist "Hundioja 2" kirjeldada kui slasherit (õudukate alažanr, kus maniakk tapab külmrelvaga äärmisel piinaval viisil suurel hulgal ohvreid). Slasher ei pea tingimata olema ajuvaba verepulm - lõppude-lõpuks võib žanri auväärseks esivanemaks pidada Hitchcocki "Psühhot" -, kuid "Hundioja 2" tundub oma olematu taustaloo ja keskendumisega tapatalgute detailide võimalikult värvikale kujutamisele käivat pigem 80-ndate odava slasher-rämpsu jälgedes. Mida tollal tuli Hollywoodist välja kui Vändrast saelaudu ("Nightmare on Elm Street", "Friday the 13th" - mäletate?). Mis seal's ikka, loodame et Micki vähemalt "Hundioja 3-s" - uskuge, see tuleb! - veel kosmosesse ei saadeta. Ega Jason Voorheesiga võitlema ei panda.

Keegi ei oota muidugi ühelt slasherilt "Tõe ja õiguse" sügavust ega ka erilist elulisust. Musta huumoriga vürtsitatud kaasakiskuvalt vaimukas ja hoogne mürgel - võtke briljantne "Dead Snow 2: Red vs. Dead"! - paneb vaataja kõik unustama ja andestama. Paraku "Hundioja 2" seda ei suuda. Tüütult korduvad ja etteaimatava lõpuga "jahistseenid" ning tervikliku taustaloo puudumine filmis lämmatavad piinarikkalt sellegi vähese teravmeelsuse ja vungi, mida mõnest episoodist siiski leida võib. Tulemusena istuks nagu seltskonnas, kus iga paarikümne minuti tagant räägitakse üks lõbus anekdoot ja vahepealset aega täidab arutelu raharingluse kiiruse mõjust ressursside netokasvule. Teate, mis? Ma tahan koju (aga häbenen seda öelda)!

Veokijuhtimine Micki stiilis. Teate küll neid tiitreid: "Filmimise käigus ükski loom - isegi mitte känguru - kannatada ei saanud!" Huvitav, miks sedasama inimohvrite kohta ei öelda? Paneb mõtlema?!

Üks asi tahab veel kindlasti äramainimist saada: Micki põhimotiiv õnnetute turistide nottimisel on slasherite ajaloo kõige-kõige nõmedam! Ja ma ei pea vist nimetama, kui kõva on siinkohal konkurents? Ilmselt sellesama filipiinlasest abitöölise vaimusünnitis. Muuseas: ei mäleta nagu "Hundiojast", et Mick oleks olnud turiste vihkav ksenofoob...

Ja lõpetuseks: kui teil on plaanis sooritada mõni kuritegu, siis minge ja pange see toime Austraalias. Miks? Sest sealsed võmmid on imbetsillid, kes ei suuda kurjategijat tabada ka siis, kui too roosas jänkukostüümis neile vastu jalutab, kaelas suur plakat oma pahategude loeteluga. Neile ei tule pähegi, et kümnete välisturistide - ja paari nende kolleegi - kadumise taga piirkonnas võiks olla midagi pahaendelist, nagu ka kohaliku maantee ääri palistavates tosinates põlenud ja lihtsalt puruks sõidetud masinates. Haarangute korraldamise asemel hakkavad nad kahtlustama mõnda otsast saetud sõrmedega - tundmata vähimatki huvi, kuidas see juhtus - õnnetut turisti, kes neile juhuslikult silme alla satub.

Minu hinne:

IMDb hinne:

Üks üpris kaootiline ja mõttetu, kuid isikupärase ja meeldejääva kurjamiga slasher. Midagi rubriigist "ainult fännidele".

Treiler:

 

Lingid:

• IMDb
• Ametlik facebooki leht
• Ametlik kodukas
• SubClub
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic

Out of the Dark / Pimedusest välja (2014)

Noor abielupaar, Paul (Scott Speedman) ja Sarah (Julia Stiles) Harrimanid, saabub väikese tütre Hannah'ga (Pixie Davies) Kolumbia linnakesse Santa Clarasse, kus Sarah asub tööle oma isa Jordani (Stephen Rea) paberivabrikus. Paraku lasub Santa Clara kohal sünge vari: iidne legend teab pajatada, et aastasadu tagasi põletasid konkistadoorid kohalikus templis elusalt siinsete indiaanlaste lapsed ja viimaste vaimud pole siiani rahu leidnud. Pealegi näikse midagi korrast ära oleme uhke haciendaga, kuhu Harrimanid elama asuvad. Stsenaariumi kirjutasid Javier Gullón ja David Pastor, lavastas Lluís Quílez.

Kui filmi stsenaristide hulgast leiab sellised nimed, nagu Javier Gullón ("Enemy") ja David Pastor ("The Last Days"), kütab see iga õõvafilmide austaja ootused mõistagi kõrgeks. Seda suurem on aga paraku ka pettumus, kui ekraanilt vastuvaatav lootusi ei õigusta. Mis kahjuks "Pimedusest välja" puhul täpselt nii ongi. Miks?

Harrimanid saabuvad esimest korda oma uude koju.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kinnisvara ostes tutvuge alati selle minevikuga!

Algatuseks kerib lugu ennast kaugelt liiga aeglaselt lahti. Vean kihla, et filmi vaadates käisite te esimese kolmveerandtunni jooksul vetsus, köögis võileibu tegemas ja kohvi keetmas või - kui teil on sama halvad harjumused kui minul - suitsupausil. Mõned vahest isegi mitu korda. Ega viitsinud selleks ajaks filmi pausile panna. Õieti tegite: kui vast paar võpatust välja arvata, ei kaotanud te mitte kõige vähematki. Miks? Sest film, kus stseenid järgnevad üksteisele otsekui elemendid iluuisutamise kohustuslikus kavas (vist, ma ei jaga sellest tegelikult midagi) ja iga üksiku stseeni alguses võib öelda, kuidas see lõpeb, lihtsalt ei saa tekitada südame alla seda vahvat õõnsat tunnet ega ülal hoida põnevustki.

Pärast filmi avastseeni nägemist ei pea olema Sherlock Holmes, et ära aimata, mis edasi juhtuma hakkab. Ma tõesti ei tea, miks õudukate tegijad ikka ja jälle säärast seppukut sooritama kipuvad. Vanameister Stephen King on kunagi öelnud, et vaatajas ei tekita õudusvärinaid kollid - olgu nad kuitahes koledad -, vaid teadmatuse hämaruses luurav tundmatu oht - ja ma ei saa ühegi väitega rohkem nõustuda. Teisalt meenutab "Pimedusest välja" kaugelt liiga palju selliseid filme nagu "Vinyan", "The Orphanage", "The Changeling" jvm. Isegi plakat on "Vinyanilt" (mis on muuseas üks äärmiselt segane film ja ma isegi ei suuda otsustada, kas heas või halvas mõttes) maha viksitud! Mis summa summarum muudab nimitegelase üllatus- ja hirmutuspotentsiaali nullilähedaseks.

"Vinyani" plakat. Võrrelge "Pimedusest välja" omaga ja leidke kümme erinevust.

Näitlejad teevad oma tööd hästi. Muidugi oodanuks me Julia Stilesilt pisutki "avameelsemaid" vannistseene, aga see on kõigest minu - ja iga teise heteroseksuaalse meesvaataja - arvamus ega maksa seega midagi. :) Paraku on tegelaskujud, keda näitlejad kehastavad, kaugelt liiga kahvatud ja kohati ka ebausutavad, et nende pärast tõsisemalt südant valutada. Järjekordne prohmakas filmitegijatelt ja võimalus tsiteerida Stephen Kingi: "Õudus haarab meid siis, kui me tunneme ja armastame tegelasi, kuid teame samas, et nendega saab juhtuma midagi väga halba". Jälle ei saa ma rohkem nõustuda! Võtame Hannah': kahtlemata on ta nunnu jne - nagu kõik väikesed tüdrukutirtsud -, aga filmipärm seda loomulikku sümpaatiat paraku omalt poolt ei kergita: Hannah ei tee siin nimelt suurt rohkem, kui ronib pidevalt sinna, kuhu ei tohiks ega peaks. Sarah on oma tütrega tegelemise täielikult meheraasu kanda on jätnud ja viimane veedab aega peamiselt Hannah' tagahõikumisega, kui too on jälle roninud kuhugi, kuhu ei tohiks ega peaks. Veelgi enam jätab soovida tegelastevaheliste suhete kajastamine. Javier, David ja Lluís viskavad õhku mitu huvipakkuvat konflikti - nagu Jordani ja Pauli vahel (ühelegi isale pole ainuski väimehekandidaat küllalt hea - ega ju?) - ja... sinnapaika need jäävadki. :(

Hannah ronib jälle sinna, kuhu pole vaja.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kui teie peres on väikeseid lapsi, müürige parem köögilift kinni!

Kusagil 50. minuti kandis tuleb filmile ootamatult - ja tänuväärselt! - elu sisse: lugu teeb äkilise pöörde, kuid kahetsetavasti selgub peagi, et uus tee pole vanast kuigi palju originaalsem. Konkistadooride asemele astuvad lavale nende järeltulijad, kasumijahil kohalikele inimestele ja looduskeskkonnale sülitavad Lääne kapitalistid. Mis on jällegi üks paganama äraleierdatud teema, kuigi vahest mitte paikapidamatu. Pärast nimetatud käänakut, mis unise vaataja hetkeks ärkvele raputab, läheb kõik jälle sügavalt etteennustatavat rada pidi.

Vana paberivabrik. Eks ole nõiduslik?

Aitab nüüd vingumisest küll. Filmi tegevuspaigad on lummavalt kaunid (Kolumbia loodus, Harrimanide hacienda) või põnevalt kurjakuulutavad (vaesteagul oma kirikuga ja eriti muidugi too vana paberitehas). Ladina-Ameerika oma kauni looduse, kurikuulate getode ja iidsete (indiaani-)legendidega pakub õudusfilmide treialitele avarat mängumaad, kui seda vaid rohkem ära kasutada osataks. Kaameratööle ei saa midagi ette heita, mõned võtted olid päris muljetäratavad. Ja lõpetuseks tahaksin ma öelda paar kaitsvat sõna filmi loo kohta: kuigi tegu on ühe paraja klišeedepudruga, on see vähemalt terviklik, ilma suuremate aukude ja vasturääkivusteta. Paar filmi käigus tekkinud küsimust (näiteks: miks need la... khm... "kollid" just Harrimane kiusavad?) saavad lõpuks kenasti ja loogiliselt vastatud.

Minu hinne:

IMDb hinne:

Keskpärane õudukas, kus plusspoolel on tugevad näitlejatööd ja eksootiline tegevuspaik, miinuspoolele jääb ennekõike äraleierdatud ja etteaimatav lugu. Kaaluge ise.

Treiler:


Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Rotten Tomatoes

ATM / Pangaautomaat (2012)

Noor yuppie, investeerimisettevõttes töötav David (Brian Geraghty) võtab viimaks südame rindu ja teeb asutuse jõulupeol oma unelmateneiule, sama firma praktikandile Emilyle (Alice Eve) ettepaneku too oma autoga koju sõidutada. Paraku kleebib end neile kaasa Davidi semu Corey (Josh Peck). Vindise viienda ratta pealekäimisel põigatakse läbi kesk öist parklat seisvast pangaautomaatide putkast. Raha võttes märkavad noored väljas seismas meest (Mike O'Brian). Ta ei tee suurt midagi, lihtsalt vaatab, kuid ometi on selles üksikus kogus kesk suurt inimtühja parklat midagi kurjaendelist. Peagi selgub, et noorte sisetunne ei peta neid ja algab kassi-hiire mäng, kus tundmatu kass ei pääse hiirte manu ja nood ei julge jälle nina urust välja pista. Stsenaariumi kirjutas Chris Sparling ja lavastas David Brooks.

"ATM" ei ole nii hull film, kui vahest mõnest IMDb kommentaarist mulje jääb. Paljud väljatoodud "augud" ja vasturääkivused loos ei ole tegelikult seda, lihtsalt kommentaatorid pole filmi kuigi tähelepanelikult jälginud. Näiteks on paljukirutud auto jätmine pangaautomaadist sajakonna meetri kaugusele filmis tegelikult kenasti põhjendatud. Iseasi muidugi, kas autost lahkudes ka kõik asjad, sealhulgas mobiiltelefonid, sinna vedelema ja autouksed lukustamata pidanuks jätma. Aga las olla peale, ega me isegi ju alati kõige mõistlikumalt käitu.

Tühi ja pime parkla ning heledasti valgustatud pangaautomaatide kiosk keset seda.

Nagu loodud õuduka tegevuskohaks, imelik et selle peale varem tuldud pole.

"ATM" narratiiv on tegelikult piisavalt intrigeeriv ja omapalgeline. Meenutab vahest pisut selliseid klassikuid nagu "Phone Booth" või "Buried" / "Elusalt maetud" (mis pole ka ime, sest Chris Sparling on ka viimase stsenarist). Paraku on siiski liiga palju põhjuseid, miks "ATM" kunagi nendeni ei küündi. Põhjuseid, mis algavad sellesama tegevuspaiga valikust. Ma pole küll suurt kursis rahaautomaatide turvamisega USA-s, kui kahtlen siiski sügavalt, kas tulekahjuanduri käivitamine on sealmail ikka ainus viis, kuidas anda märku, et midagi on valesti. Ja rahaautomaate endid võib rüüstata nagu hing ihkab.

Filmi üks suurimaid nõrkusi on "kolli" tegelaskuju, milles puudub igasugune dünaamika. Me ei saa midagi teada tema isiku, mineviku ega motiivide kohta, mis on mõnevõrra... ärritav. Või haltuura. Mõrtsuka kujutamine hoolika planeerija ja ettenägeliku meisterkurikaelana ei ole teatud episoode arvestades, kus tema plaanid vaid stsenaristi ja lavastaja tugeval kaasabil õnnestuvad, kuigi veenev. Kui pehmelt öelda. Ennekõike miks ta ei muretsenud endale enne "jahile" asumist pangakaarti (mis poleks ju kuigi keeruline olnud)?! Miks ei "varustanud" ta end korralikult ja pidi lootma oma ohvrite autost õnnega pooleks leitud tööriistakastile? Või võtame stseeni, kus noored yuppie'd tolle õnnetu koristajaga kähmlema hakkavad. Miks mõrtsukas üldse viimasel pangaautomaati lasi minna, selle asemel et talt pangakaart ära võtta? (Ilmne vastus on: film oleks liiga lühikeseks jäänud.) Miks lootis mõrvar, et asjad lähevad nii, nagu need lõpuks läksidki? Kuigi, olgem ausad, mingit loogilist põhjust selleks nüüd küll ei olnud, tegu oli terve filmi ühe kõige ebausutavama stseeniga.

Kas teie julgeks meie noorte asemel ukse avada ja välja astuda?

Äkki tahab salapärane võõras vaid suitsule tuld paluda?

Mis puutub yuppie'sid, filmi ohvritallesid, siis nende käitumisele ja kehastamisele ei saa suurt midagi ette heita. Surmahirmul ja külmetavad, viimasega kaasneb aga teatavasti mõttesegadus, inimesed kipuvadki üksteisele kõrri kargama ning üldse mitte kuigi mõistlikult käituma. Tõsi, samas on üpris ebausutav, et noored jäistes oludes, üks neist pealegi vaid õhukese pluusi väel, üldse nii kaua vastu oleksid pidanud. Natuke naljakas on lugeda mõne IMDb tugitoolipartisani soovitusi, mida noored kõike tegema oleks pidanud (mõrtsukale ühiselt vastuastumisest igaüks omas suunas laialijooksmiseni). :)

"ATM" on võrdlemisi ebaühtlane film, kus mõjukad ja nauditavad stseenid vahelduvad üpris trafaretsete ning jaburatega. Viimaste krooniks on muidugi too "uputamise" episood, mis on lihtsalt üle igasuguse mõõdu totter ja naeruväärne. Jättes kõrvale küsimused, kust leidis mõrtsukas sobiva pikkusega vooliku ja kas sellised putkad ikka on veekindlad (milles ma sügavalt kahtlen): isegi poolkülmunud inimesele tulnuks pähe ust paotada, et ruumi kogunenud vesi välja lasta! Eriti kui nad seda just proovinud olid.

Vaatepilt, mis võiks kandideerida minu kõige tölbakamate filmistseenide TOP-10-sse.

Kui mul selline oleks.

Ja muidugi see filmi paljukirutud lõpp... Esiteks on tegu järjekordse "sootuks süütu kannatab" klišeega. Teiseks äärmiselt ebausutavaga, sest igale filmi lõpus näidatud - tunnistagem, et üsna nutikalt väljavalitud - ja Davidi süüle viitavale kaadrile võib mõttes vastu seada kuus-seitse, mis sellele vastu räägivad ning mõrtsuka kohalolule viitavad. Isegi kui viimane hoolega kaamerasilma ette jäämist vältida suutis, peaks iga uurija, kui ta IQ ei võrdu just kuupjuurega kinganumbrist, pähe kerkima ports mõistliku vastuseta küsimusi. Mis motiiv olnuks Davidil oma sõbra, armastatu ja talle võhivõõraste inimeste tapmiseks? Turvakaamera salvestiselt peaks näha olema rodu stseene, mis ilma igasuguse kahtluseta tõestavad pahatahtliku tundmatu kohalolu sündmuspaigal (alates autoga putka ukse blokeerimisest kuni kaameraühenduse katkestamiseni). Kes haavas parkimisplatsil Coreyt, kui David ja Emily samal ajal putkas konutasid? Ja nii edasi ja nii edasi. Või kui mõrtsukas asjad kuidagi nii sättis, et turvakaamera salvestas vaid meile filmi viimastel minutitel näidatud stseene (sellele ma õieti pihta ei saanudki): kes pagan siis selle kaameraga mässas, kui noored samal ajal sees olid? Ausalt, mul oleks kahju prokurörist, kes peaks püüdma kohtule Davidi süüd tõestada!

Minu hinne:

IMDb hinne:

Vaadake, kui olete yuppie'st õudusžanri austaja (et suudaksite ohvritega samastuda, mina sellega päriselt hakkama ei saanud). Keskpärane õudukas, mille huviäratava ja omanäolise narratiivi lörtsivad suuresti ära ärritavalt staatiline ning vastuoluline kurikael ja suured "augud" ning vasturääkivused loos endas. Ajaviiteks kärab küll, ei hammusta.

Treiler:


Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic

Nightcrawler / Öö kutse (2014)

Lou Bloom (Jake Gyllenhaal) on sarmikas pisisuli, kes avastab ühteaaegu nii oma tõelise kutsumuse kui kullasoone: püüda videole öiseid võikaid kuritegusid ja õnnetusi ning need siis televisioonile maha parseldada. Konkurents alal on karm, kuid Lou on nutikas ja edasipüüdlik ning värbab endale abilise Ricki (Riz Ahmed) ja loob suhted kohaliku telekanali uudistedirektor Nina Rominaga (Rene Russo - muuseas Dan Gilroy naine). "Äri" läheb kenasti tõusujoones, aga... Lou ei esita endale ärritaval kombel kunagi küsimust, mis hinnaga tema uudistelood valmivad. Kuni ta ühel kaunil ööl enam ei lepi lihtsalt sündmuste jäädvustamisega, vaid hakkab nende loomisele ise aktiivselt kaasa aitama. Stsenarist ja lavastaja Dan Gilroy. Filmilugusid on tema sulest ilmunud päris palju ("Real Steel", "The Bourne Legacy" jt), kuid režissööritoolil istus mees esmakordselt.

"Öö kutse" on ühteaegu satiiriline, hoogne ja põnev ning... "häiriv" film (on vist selline uus moesõna?). Ei, sellest pole jäletuid perverssusi, isegi mitte ühtegi seksistseeni, ja laibaloendurgi näitab filmi lõppedes "kõigest" kaheksat. "Häiriv" on hoopis vaadata inimkehas arvutit - jutt käib mõistagi Loust -, mille iga pisimgi samm on külma arvestuse tulemus. Moraal või kaasinimeste huvid ja tunded ei maksa seejuures vähimatki. Inimese väärtus võrdub Loule määraga, mil too aitab kaasa tema "karjäärieesmärkidele" - nagu ta neid ise nimetab. Kui see näitaja on null või negatiivne, tuleb tunded kõrvale heita ja... Ei, parandus: Loul lihtsalt ei ole, mida kõrvale heita. "Ma ei saa riskida oma ettevõtte eduga," seletab ta surevale Rickile, "et säilitada ebausaldusväärset töötajat." Ja seda ilma vähimagi viha või kahjurõõmuta, ta lihtsalt konstateerib fakti. Ja see ongi "häiriv": sarimõrvar on ka inimlikum kui edasipüüdlik ja alati viks ning viisakas Lou.

Esimene kohtumine Ninaga:

"Olen väga-väga kiire õppija. Me kohtume peagi jälle."

"Ma usun sind."

Gyllenhaal saab põhiportsu vaataja tähelepanust mõistagi endale ja seda igati õigustatult (muuseas võttis mees Lou mängimiseks alla 10 kilo). Tema öös tumedana näivad ja mahedad hirvesilmad - mida Gyllenhaal nagu "Donnie Darkoski" üliharva pilgutab - ning aval naeratus pluss väljapeetud kõne ja kombed aitavad Loul manipuleerida niihästi teiste tegelaste kui vaatajatega. Tahame me seda või ei, Gyllenhaal lihtsalt paneb meid filmis Loule kaasa elama, kuni sellestsamast meile äsja lahkelt naeratanud ja toetussõnu poetanud suust hakkab äkitselt kostma asju, mis ajavad kananaha ihule. Mitte seepärast, mida Lou ütleb - ka ähvardades ja välja pressides käitub mees nagu inglise lord -, vaid kuidas ta seda ütleb. Jälle silmagi pilgutama ja ilma, et see suurt tema näoilmes peegelduks. Ainult gasellisilmadesse ilmub läik, mis nüüd sarnaneb oma lõunasööki hüpnotiseerivale maole. Võib vist liialdamata öelda, et Gyllenhaali Lou on üks veenvamaid sotsiopaadi* kehastusi, mida iial kinolinal nähtud.

* Nii ütleb sotsiopaadi ehk düssotsiaalse isiksuse kohta RHK10:
F60.2 Düssotsiaalne isiksushäire [teiste inimeste õiguste eiramine ja rikkumine]
Isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik:(a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; (b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; (c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; (d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; (e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; (f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.

Ka teised "Öö kutse" näitlejad väärivad kiidusõnu. Suhe sotsiopaadiga, olgu töine või armualane, saab teatavasti lõppeda vaid kahel viisil: sa kas hakkad viimaks vastu ja rabeled end tema lämmatavast embusest välja või alistud jäägitult. Ahmedi Rick, sümpaatne luuser, pole küll mingi Lou antipood, kuid kontrast ja konflikt "kolleegide" vahel on igale vaatajale ilmne. Rick teeb filmi käigus korduvalt katseid oma tööandjale vastu hakata - kui mitte oma "mina" maksmapanemiseks, siis vähemalt hoidmaks ära selle täielik lahustumine Lou omas. Teist valikut esindab Russo Nina, kes alustab Lou pisut "pehmema" versioonina, satub ajapikku oma varustajast järjest kasvavasse sõltuvusse ja lõpetab - pärast paari loiuvõitu taandumislahingut - vaevalt millegi enama kui Lou käpiknuku ja hääletoruna. Pole juhus, et tema toimetaja pisut enne lõputiitrite ekraanile ilmumist üllatunult kommenteerib: "Taevas, sa räägid nagu Lou.". Millele Nina - või õigemini Lou läbi Nina suu - vastab: "Ma arvan, et Lou innustab meid kõiki kõrgemale püüdlema.".

Lou filmimas avarii, mille toimumisele ta "pisut" kaasa aitas, tagajärjel raskelt vigastatud konkurenti:
"Me oleme profid. Ja tema on kõigest müügiartikkel."

Praegu mõtlen, et panin ühe asjaga vist siiski mööda: kui ütlesin, et Loul ei ole tundeid. Vist ikka on, vähemalt üks: vihkamine. Kõige ja kõigi ning ennekõike iseenda vihkamine. Mis purskub välja stseenis, kus frustreeritud Lou purustab peegli. Muuseas: seda liigutust polnud stsenaariumis ette nähtud, rolli sisseelanud Gyllenhaal tegi seda spontaanselt. Tagajärjeks haiglasse õmblusele minek. Või kui ta Rickile seletab: "Mis siis, kui mu probleemiks pole inimeste mittemõistmine, vaid nende vihkamine?". Kas panite tähele, et see on ka ainus kord filmis, kui sõnaosav ja lahtise jutuga Lou räägib oma tunnetest?

Nina vaatamas otsa Loule, kelle näolt on hetkeks langenud paipoisi mask.
Nii vaatab vist üks kiskja teist, enne kui tolle ülemvõimu tunnistab, selili heidab ja oma kõri paljastab.

Raamistik, milles lugu esitatakse, sobib sellele kui rusikas silmaauku: kaasaegne massimeedia konverteerimas inimeste valu, kannatusi ja surma reitinguteks ning reklaamirahadeks. "If it bleeds, it leads!" (tõlkisin: "Vereläga, edu taga"). Keskkond, milles Lou tunneb end kui kärbes s*tahunnikul, kus ta saab "kasvada" ja "areneda" või teisisõnu: ületada üha uusi piire ning rüvetada tabusid. Keskkond, kus teda selle eest hukka ei mõisteta ega karistata, vaid premeeritakse. Lihtne tõsiasi: psühhopaate on alati leidnud, kuid ainult sotsiaalsed institutsioonid lasevad nad hullumajadest välja ja tippu tõusta (Stalin kerkis teatavasti esile Tsaari-Venemaa kokkuvarisedes ja Hitleri "karjääri" muutis võimalikuks Suur Depressioon). "Öö kutse" lähenemine teemale on tabavalt ja valusalt satiiriline, võtkem või stseen, kus KWLA uudisteankrud, kaunis Lisa (Holly Hannula) ja soliidne Ben (Rick Chambers), kommenteerivad otse-eetris Granada Hillsi mõrvamajas nähtut. Nii peenet mõnitamist näeb ekraanil harva! Mind jäi kummitama loo lõpp, kuid pean tunnistama, et ilmselt just nii enamus sääraseid lugusid lõpebki.

Üks asi tahab veel kindlasti äramainimist saada: James Newton Howardi filmimuusika (Joan Osborne, All In A JaysWork jt), mis otsekui inimmõistuse hämaramatest soppidest esile kerkiks ja ekraanil toimuvaga oivaliselt sobitub.

Minu hinne:

"Öö kutse" on film nagu "Vahva sõdur Švejk" - igaüks peaks endale midagi leidma. Kindlasti soovitan ära kaeda, olge te kukk või kana, noor või vana. :)

Treiler:

Lingid:

• IMDb
• Ametlik veebileht
• Ametlik facebooki leht
• Twitter
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic