Kui filmi stsenaristide hulgast leiab sellised nimed, nagu Javier Gullón ("Enemy") ja David Pastor ("The Last Days"), kütab see iga õõvafilmide austaja ootused mõistagi kõrgeks. Seda suurem on aga paraku ka pettumus, kui ekraanilt vastuvaatav lootusi ei õigusta. Mis kahjuks "Pimedusest välja" puhul täpselt nii ongi. Miks?
Harrimanid saabuvad esimest korda oma uude koju.
Tarkus kõrva taha panemiseks: kinnisvara ostes tutvuge alati selle minevikuga!
Algatuseks kerib lugu ennast kaugelt liiga aeglaselt lahti. Vean kihla, et filmi vaadates käisite te esimese kolmveerandtunni jooksul vetsus, köögis võileibu tegemas ja kohvi keetmas või - kui teil on sama halvad harjumused kui minul - suitsupausil. Mõned vahest isegi mitu korda. Ega viitsinud selleks ajaks filmi pausile panna. Õieti tegite: kui vast paar võpatust välja arvata, ei kaotanud te mitte kõige vähematki. Miks? Sest film, kus stseenid järgnevad üksteisele otsekui elemendid iluuisutamise kohustuslikus kavas (vist, ma ei jaga sellest tegelikult midagi) ja iga üksiku stseeni alguses võib öelda, kuidas see lõpeb, lihtsalt ei saa tekitada südame alla seda vahvat õõnsat tunnet ega ülal hoida põnevustki.
Pärast filmi avastseeni nägemist ei pea olema Sherlock Holmes, et ära aimata, mis edasi juhtuma hakkab. Ma tõesti ei tea, miks õudukate tegijad ikka ja jälle säärast seppukut sooritama kipuvad. Vanameister Stephen King on kunagi öelnud, et vaatajas ei tekita õudusvärinaid kollid - olgu nad kuitahes koledad -, vaid teadmatuse hämaruses luurav tundmatu oht - ja ma ei saa ühegi väitega rohkem nõustuda. Teisalt meenutab "Pimedusest välja" kaugelt liiga palju selliseid filme nagu "Vinyan", "The Orphanage", "The Changeling" jvm. Isegi plakat on "Vinyanilt" (mis on muuseas üks äärmiselt segane film ja ma isegi ei suuda otsustada, kas heas või halvas mõttes) maha viksitud! Mis summa summarum muudab nimitegelase üllatus- ja hirmutuspotentsiaali nullilähedaseks.
"Vinyani" plakat. Võrrelge "Pimedusest välja" omaga ja leidke kümme erinevust.
Näitlejad teevad oma tööd hästi. Muidugi oodanuks me Julia Stilesilt pisutki "avameelsemaid" vannistseene, aga see on kõigest minu - ja iga teise heteroseksuaalse meesvaataja - arvamus ega maksa seega midagi. :) Paraku on tegelaskujud, keda näitlejad kehastavad, kaugelt liiga kahvatud ja kohati ka ebausutavad, et nende pärast tõsisemalt südant valutada. Järjekordne prohmakas filmitegijatelt ja võimalus tsiteerida Stephen Kingi: "Õudus haarab meid siis, kui me tunneme ja armastame tegelasi, kuid teame samas, et nendega saab juhtuma midagi väga halba". Jälle ei saa ma rohkem nõustuda! Võtame Hannah': kahtlemata on ta nunnu jne - nagu kõik väikesed tüdrukutirtsud -, aga filmipärm seda loomulikku sümpaatiat paraku omalt poolt ei kergita: Hannah ei tee siin nimelt suurt rohkem, kui ronib pidevalt sinna, kuhu ei tohiks ega peaks. Sarah on oma tütrega tegelemise täielikult meheraasu kanda on jätnud ja viimane veedab aega peamiselt Hannah' tagahõikumisega, kui too on jälle roninud kuhugi, kuhu ei tohiks ega peaks. Veelgi enam jätab soovida tegelastevaheliste suhete kajastamine. Javier, David ja Lluís viskavad õhku mitu huvipakkuvat konflikti - nagu Jordani ja Pauli vahel (ühelegi isale pole ainuski väimehekandidaat küllalt hea - ega ju?) - ja... sinnapaika need jäävadki. :(
Hannah ronib jälle sinna, kuhu pole vaja.
Tarkus kõrva taha panemiseks: kui teie peres on väikeseid lapsi, müürige parem köögilift kinni!
Kusagil 50. minuti kandis tuleb filmile ootamatult - ja tänuväärselt! - elu sisse: lugu teeb äkilise pöörde, kuid kahetsetavasti selgub peagi, et uus tee pole vanast kuigi palju originaalsem. Konkistadooride asemele astuvad lavale nende järeltulijad, kasumijahil kohalikele inimestele ja looduskeskkonnale sülitavad Lääne kapitalistid. Mis on jällegi üks paganama äraleierdatud teema, kuigi vahest mitte paikapidamatu. Pärast nimetatud käänakut, mis unise vaataja hetkeks ärkvele raputab, läheb kõik jälle sügavalt etteennustatavat rada pidi.
Vana paberivabrik. Eks ole nõiduslik?
Aitab nüüd vingumisest küll. Filmi tegevuspaigad on lummavalt kaunid (Kolumbia loodus, Harrimanide hacienda) või põnevalt kurjakuulutavad (vaesteagul oma kirikuga ja eriti muidugi too vana paberitehas). Ladina-Ameerika oma kauni looduse, kurikuulate getode ja iidsete (indiaani-)legendidega pakub õudusfilmide treialitele avarat mängumaad, kui seda vaid rohkem ära kasutada osataks. Kaameratööle ei saa midagi ette heita, mõned võtted olid päris muljetäratavad. Ja lõpetuseks tahaksin ma öelda paar kaitsvat sõna filmi loo kohta: kuigi tegu on ühe paraja klišeedepudruga, on see vähemalt terviklik, ilma suuremate aukude ja vasturääkivusteta. Paar filmi käigus tekkinud küsimust (näiteks: miks need la... khm... "kollid" just Harrimane kiusavad?) saavad lõpuks kenasti ja loogiliselt vastatud.
Minu hinne:
IMDb hinne:
Keskpärane õudukas, kus plusspoolel on tugevad näitlejatööd ja eksootiline tegevuspaik, miinuspoolele jääb ennekõike äraleierdatud ja etteaimatav lugu. Kaaluge ise.
Treiler:
Lingid:
No comments:
Post a Comment