Lou Bloom (Jake Gyllenhaal) on sarmikas pisisuli, kes avastab ühteaaegu nii oma tõelise kutsumuse kui kullasoone: püüda videole öiseid võikaid kuritegusid ja õnnetusi ning need siis televisioonile maha parseldada. Konkurents alal on karm, kuid Lou on nutikas ja edasipüüdlik ning värbab endale abilise Ricki (Riz Ahmed) ja loob suhted kohaliku telekanali uudistedirektor Nina Rominaga (Rene Russo - muuseas Dan Gilroy naine). "Äri" läheb kenasti tõusujoones, aga... Lou ei esita endale ärritaval kombel kunagi küsimust, mis hinnaga tema uudistelood valmivad. Kuni ta ühel kaunil ööl enam ei lepi lihtsalt sündmuste jäädvustamisega, vaid hakkab nende loomisele ise aktiivselt kaasa aitama. Stsenarist ja lavastaja Dan Gilroy. Filmilugusid on tema sulest ilmunud päris palju ("Real Steel", "The Bourne Legacy" jt), kuid režissööritoolil istus mees esmakordselt.
"Öö kutse" on ühteaegu satiiriline, hoogne ja põnev ning... "häiriv" film (on vist selline uus moesõna?). Ei, sellest pole jäletuid perverssusi, isegi mitte ühtegi seksistseeni, ja laibaloendurgi näitab filmi lõppedes "kõigest" kaheksat. "Häiriv" on hoopis vaadata inimkehas arvutit - jutt käib mõistagi Loust -, mille iga pisimgi samm on külma arvestuse tulemus. Moraal või kaasinimeste huvid ja tunded ei maksa seejuures vähimatki. Inimese väärtus võrdub Loule määraga, mil too aitab kaasa tema "karjäärieesmärkidele" - nagu ta neid ise nimetab. Kui see näitaja on null või negatiivne, tuleb tunded kõrvale heita ja... Ei, parandus: Loul lihtsalt ei ole, mida kõrvale heita. "Ma ei saa riskida oma ettevõtte eduga," seletab ta surevale Rickile, "et säilitada ebausaldusväärset töötajat." Ja seda ilma vähimagi viha või kahjurõõmuta, ta lihtsalt konstateerib fakti. Ja see ongi "häiriv": sarimõrvar on ka inimlikum kui edasipüüdlik ja alati viks ning viisakas Lou.
Esimene kohtumine Ninaga:
"Olen väga-väga kiire õppija. Me kohtume peagi jälle."
"Ma usun sind."
Gyllenhaal saab põhiportsu vaataja tähelepanust mõistagi endale ja seda igati õigustatult (muuseas võttis mees Lou mängimiseks alla 10 kilo). Tema öös tumedana näivad ja mahedad hirvesilmad - mida Gyllenhaal nagu "Donnie Darkoski" üliharva pilgutab - ning aval naeratus pluss väljapeetud kõne ja kombed aitavad Loul manipuleerida niihästi teiste tegelaste kui vaatajatega. Tahame me seda või ei, Gyllenhaal lihtsalt paneb meid filmis Loule kaasa elama, kuni sellestsamast meile äsja lahkelt naeratanud ja toetussõnu poetanud suust hakkab äkitselt kostma asju, mis ajavad kananaha ihule. Mitte seepärast, mida Lou ütleb - ka ähvardades ja välja pressides käitub mees nagu inglise lord -, vaid kuidas ta seda ütleb. Jälle silmagi pilgutama ja ilma, et see suurt tema näoilmes peegelduks. Ainult gasellisilmadesse ilmub läik, mis nüüd sarnaneb oma lõunasööki hüpnotiseerivale maole. Võib vist liialdamata öelda, et Gyllenhaali Lou on üks veenvamaid sotsiopaadi* kehastusi, mida iial kinolinal nähtud.
* Nii ütleb sotsiopaadi ehk düssotsiaalse isiksuse kohta RHK10:Ka teised "Öö kutse" näitlejad väärivad kiidusõnu. Suhe sotsiopaadiga, olgu töine või armualane, saab teatavasti lõppeda vaid kahel viisil: sa kas hakkad viimaks vastu ja rabeled end tema lämmatavast embusest välja või alistud jäägitult. Ahmedi Rick, sümpaatne luuser, pole küll mingi Lou antipood, kuid kontrast ja konflikt "kolleegide" vahel on igale vaatajale ilmne. Rick teeb filmi käigus korduvalt katseid oma tööandjale vastu hakata - kui mitte oma "mina" maksmapanemiseks, siis vähemalt hoidmaks ära selle täielik lahustumine Lou omas. Teist valikut esindab Russo Nina, kes alustab Lou pisut "pehmema" versioonina, satub ajapikku oma varustajast järjest kasvavasse sõltuvusse ja lõpetab - pärast paari loiuvõitu taandumislahingut - vaevalt millegi enama kui Lou käpiknuku ja hääletoruna. Pole juhus, et tema toimetaja pisut enne lõputiitrite ekraanile ilmumist üllatunult kommenteerib: "Taevas, sa räägid nagu Lou.". Millele Nina - või õigemini Lou läbi Nina suu - vastab: "Ma arvan, et Lou innustab meid kõiki kõrgemale püüdlema.".
F60.2 Düssotsiaalne isiksushäire [teiste inimeste õiguste eiramine ja rikkumine]
Isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik:(a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; (b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; (c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; (d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; (e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; (f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.
Lou filmimas avarii, mille toimumisele ta "pisut" kaasa aitas, tagajärjel raskelt vigastatud konkurenti:
"Me oleme profid. Ja tema on kõigest müügiartikkel."
"Me oleme profid. Ja tema on kõigest müügiartikkel."
Praegu mõtlen, et panin ühe asjaga vist siiski mööda: kui ütlesin, et Loul ei ole tundeid. Vist ikka on, vähemalt üks: vihkamine. Kõige ja kõigi ning ennekõike iseenda vihkamine. Mis purskub välja stseenis, kus frustreeritud Lou purustab peegli. Muuseas: seda liigutust polnud stsenaariumis ette nähtud, rolli sisseelanud Gyllenhaal tegi seda spontaanselt. Tagajärjeks haiglasse õmblusele minek. Või kui ta Rickile seletab: "Mis siis, kui mu probleemiks pole inimeste mittemõistmine, vaid nende vihkamine?". Kas panite tähele, et see on ka ainus kord filmis, kui sõnaosav ja lahtise jutuga Lou räägib oma tunnetest?
Nina vaatamas otsa Loule, kelle näolt on hetkeks langenud paipoisi mask.
Nii vaatab vist üks kiskja teist, enne kui tolle ülemvõimu tunnistab, selili heidab ja oma kõri paljastab.
Nii vaatab vist üks kiskja teist, enne kui tolle ülemvõimu tunnistab, selili heidab ja oma kõri paljastab.
Raamistik, milles lugu esitatakse, sobib sellele kui rusikas silmaauku: kaasaegne massimeedia konverteerimas inimeste valu, kannatusi ja surma reitinguteks ning reklaamirahadeks. "If it bleeds, it leads!" (tõlkisin: "Vereläga, edu taga"). Keskkond, milles Lou tunneb end kui kärbes s*tahunnikul, kus ta saab "kasvada" ja "areneda" või teisisõnu: ületada üha uusi piire ning rüvetada tabusid. Keskkond, kus teda selle eest hukka ei mõisteta ega karistata, vaid premeeritakse. Lihtne tõsiasi: psühhopaate on alati leidnud, kuid ainult sotsiaalsed institutsioonid lasevad nad hullumajadest välja ja tippu tõusta (Stalin kerkis teatavasti esile Tsaari-Venemaa kokkuvarisedes ja Hitleri "karjääri" muutis võimalikuks Suur Depressioon). "Öö kutse" lähenemine teemale on tabavalt ja valusalt satiiriline, võtkem või stseen, kus KWLA uudisteankrud, kaunis Lisa (Holly Hannula) ja soliidne Ben (Rick Chambers), kommenteerivad otse-eetris Granada Hillsi mõrvamajas nähtut. Nii peenet mõnitamist näeb ekraanil harva! Mind jäi kummitama loo lõpp, kuid pean tunnistama, et ilmselt just nii enamus sääraseid lugusid lõpebki.
Üks asi tahab veel kindlasti äramainimist saada: James Newton Howardi filmimuusika (Joan Osborne, All In A JaysWork jt), mis otsekui inimmõistuse hämaramatest soppidest esile kerkiks ja ekraanil toimuvaga oivaliselt sobitub.
Minu hinne:
"Öö kutse" on film nagu "Vahva sõdur Švejk" - igaüks peaks endale midagi leidma. Kindlasti soovitan ära kaeda, olge te kukk või kana, noor või vana. :)
Treiler:
Lingid:
Gyllenhaal rühib samasse ritta, kus on Sean Penn, Al Pacino jt.
ReplyDelete