Mine Games / Kaevanduse mängud (2012)

Rühm noori on teel metsamajakesse, et seal sõpradega koos matkata ja pidu panna. Vältides otsasõitu pimedas ootamatult teele ilmunud kujule - mille tähendust tegelased ega vaatajad tol hetkel muidugi veel ei adu -, põrutatakse võssa ja lõhutakse kütusevoolik - edasi tuleb minna jala. Majja jõudes leiavad noored selle tühja olevat, ainult laual vedeleb sedel, kus kirjas paari tegelase nimed ja palve tundmatud autorid ära oodata. Noored panevad muidugi peo püsti ega märkagi endi ümber toimuvaid veidraid sündmusi. Järgmisel päeval avastab üks sõpradest maja lähedalt vana mahajäetud kaevanduse... Lavastas Richard Grey. Filmi aluseks olnud jutustuse ja stsenaariumi kallal higistas lausa neli inimest: Robert Cross, Michele Davis-Gray, Richard Grey ja Ross McQueen,

Minu esmamulje "Kavanduse mängudest" ei kannata trükimusta. Oleks minu teha, kohustaks ma metsamajakeses lõbusalt aega veetvatest noortest pajatavate B-kategooria "õudukate" autoreid oma linateose algusse hoiatuskirja lisama. Teate küll, nagu sigaretipakkidel: "Selle klišeedepudru vaatamine tekitab ajuvähki!" või siis "Säästke lapsi ja iseennast seda äraleierdatud ***** vaatamast!" Aga õnneks on ka erandeid ja mis veel vahvam: "Kavanduse mängud" on üks nendest. Sest peagi keerab lugu äraleierdatuse laialt teelt kõrvale ja hakkab kulgema mööda õige kummalist ning ootamatut rada.

Filmi algusstseen, kus punt noori valmistub lõbusaks ajaveetmiseks tsivilisatsioonist kaugel metsamajakeses, ei ole just paljutõotav. Õnneks on esmamulje vahel petlik.

Kummalist ja ootamatut küll, aga kindlasti mitte tundmatut, Kui nüüd otse öelda, siis on Richard ja kompanii filmiidee ilma igasuguse au- ja häbitundeta lihtsalt "Kolmnurgalt" ("Triangle" 2009) maha viksinud. Päise päeva ajal! Üheksal juhul kümnest ajaks selline asi mul harja punaseks, aga "Kaevanduse mängude" puhul on tegu selle ühe õnneliku erandiga. Nimelt spikerdada peab ka oskama ja seda kunsti näikse Robert, Michele, Richard ja Ross valdavat. Esiteks: kui sa juba maha kirjutad, siis tee seda vähemalt oma ala parimatelt. "Kolmnurk" on üks viimaseid filme, mis tõi 2009. aastal õudukate muidu üpris läppunud õhuga maailma sõõmu värskeid tuuli (koos samal aastal linastunud "Blairi nõiafilmiga"). Teiseks: "Kolmnurk" on film, mille narratiivi võib küll varastada, kuid stsenaariumiks kirjutada ehk sisuga täita tuleb see sul endal. Mis on samavõrd täppisteaduslik kui loominguline tegevus, sest sündmuste ajalisele järjestusele ja kokkusobitamisele tuleb lausa piinlikku tähelepanu pöörata, kui sa tahad, et lugu vett peaks. Ja sellega on "Kaevanduse mängude" tiim päris kenasti hakkama saanud.

Kui teile peaks metsas marjul või seenel käies ette sattuma säherdune vana kaevandus, siis võtke jalad selga ja pagege sealt nagu ajaks vanakuri ise teid taga!

Ma tean seda, sest kontrollisin hiljem spetsiaalselt järele: kõik klappis, sisulisi prohmakaid ei olnud. "Kolmnurka" näinud aimavad juba ilmselt, millest ma räägin, teistele ütleksin siinkohal vaid ühte: "Kaevanduse mängude" tegelaste suurimateks vaenlasteks on... nemad ise. Kui loo kallal üldse viriseda, siis paaris stseenis ei tundunud tegelaste käitumine just kõige... usutavam. Näiteks: kas teie läheksite ilme otsese sunduse ja põhjuseta tagasi kohta, kus teid äsja poolsurnuks on ehmatatud? Läheksitegi? Ärge kiusake mind! :P

Veel tahaks filmi juures esile tuua, et tegelased on "metsamajakese" õuduka kohta silmapaistvad personaalsused ja noored näitlejad teevad oma tööd üldiselt hästi. Tõsi, tegu pole ka just algajatega, kel tavaliselt säärastes filmides kätt proovida lastakse, vaid igati nimekate kinotähtedega. Nimetagem või Briana Evigani (Lyla), Julianna Guilli (Claire), Rafi Gavroni (Lex) ja Joseph Crossi (Michael).

"Kaevanduse mängud" on muuseas indie, mille eelarve oli kõigest 700 000 dollarit (võrdluseks: "Kolmnurgal" 13 miljonit). Filmi kiituseks tuleb öelda, et vaadates see suurt välja ei paista: näiteks kaameratöö ja helitaust peaksid rahuldama ka veidi nõudlikumat maitset.

Minu hinne:

"Kaevanduse mängude" vaatamiseks ei pea olema õudukate austaja. Tegu on pigem müsteeriumi ja thrilleriga, mis püüab vaatajat ennekõike salapärase ning kaasakiskuva looga. Ärge peljake, tontide horde te siit eest ei leia. Tõsi, kui olete hiljuti "Kolmnurka" (või ka näiteks "Timecrimesi") vaadanud, siis on vist targem "Kaevanduse mängud" sedakorda vahele jätta.

Treiler:

Linke:

• IMDb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes

Don't Blink / Ära pilguta silmi (2014)

10 sõpra - kellest ühte, Tracyt, mängib muuseas Mena Suvari - saabuvad eraldatud mägikuurordisse ja leiavad selle olevat mahajäetud. On vaid pooleldi söödud hommikusöögid, vett täis vann, tankimist ootav auto ja kümneid muid märke, et külastajad ning personal on mingil kummalisel põhjusel kiirustades lahkunud. Mis veelgi pentsikum: ümberringi pole ainsatki linnukestki ja ilmaga toimub midagi seletamatut. Kuna seltskonnal pole tagasisõiduks kütust, peavad nad tahes-tahtmata püüdma mõistatust lahendada. Ja siis hakkavad sõbrad üksteise järel kaduma… Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Travis Oates, kellele “Ära pilguta silmi” oli muuseas esimene kord režissööritooli istuda.

Heteroseksuaalseid meesterahvaid ootab filmi vaadates ees veel üks pisuke pettumus: Mena Suvari ei riietugi lahti ja kuigi pikalt ei lasta piigat isegi riietes imetleda.

"Ära pilguta silmi" on madalaeelarveline indie, pigem müsteerium kui traditsiooniline õudukas. Te ei leia siit eest koletuid hirmutisi ega kalleid eriefekte - mitte ühtegi, kui aus olla -, küll aga tuleb tunnistada, et Oates oskab põnevust üles kruttida küll. See mulle indie'de juures meeldibki: kui sul pole raha kärtsu ja mürtsu ega suurte staaride tarvis, jääb üle vaid vaatajat filmi sisuga meelitada. Nii pöörabki Oates tähelepanu hoopis filmi tegelaste reaktsioonidele toimuvale, seda nii üksikuti kui grupina. Ehkki ta ei suuda seejuures kõrvale hoiduda mõningatest äraleierdatuse ja stereotüüpide karidest, on üldmulje igati usutav, kaasakiskuv ja dramaatiline.

Üks tarkus, mis filmist kõrva taha panna: kui te peaksite sattuma üksildasse hotelli, mille töötajad ja külalised on salapäraselt kadunud ning peeglil kiri “Ära pilguta silmi”, siis kaduge sealt kus kurat!

Filmis leidub muidki õudukatele tüüpilisi klišeesid: kojusõiduks pole kütust, mobiilid ei tööta, tegevuspaigaks on üksildane mägihotell (“metsamajakese” pisut kabedam variatsioon) jvm, aga õnneks mitte häirivalt palju. Ja kuigi teil “Ära pilguta silmi” vaadates ilmselt nii mõnigi müsteerium või õudukas kuskilt mälusoppidest esile kerkib - mulle meenutas toimuv küll pigem Agatha Christie “Kümmet väikest nee… afroameeriklast” -, oskab Oates lugu tervikuna piisavalt värskelt ja isikupäraselt esitada.

Kas ma soovitan “Ära pilguta silmi” oma pilguga üle kaeda? Ei. Või vähemalt pean ma teid ausalt hoiatama.

Vaadake, hea müsteerium või õudukas on nagu oivaline seks: antakse pihta, nii et voodi, diivan või köögilaud ähvardab koost laguneda ja naabrid harjavarrega vastu lage koputavad, pinge kasvab, silme ette ilmuvad esimesed sädemed ja siis saabub kulminatsioon. Rahuldus. Vabanemine. Millele filmides - eriti muidugi õudukates, müsteeriumides ja krimides - vastab lõpp, lahendus, mille raames me saame muuhulgas teada, mis siis õieti tegelikult juhtus. See õudukate Achilleuse kand: kui tihti on muidu igati asised ja ontlikud õõvafilmid end lahendusega naeruväärseks muutnud?! Märksõna: “Langoljeerid”. Aga laske ma tulen nüüd oma võrdluse juurde tagasi: “Ära pilguta silmi” on kui seks, kus te kõige-kõige otsustavamal hetkel korraks silmi pilgutate ja… partner on teie kõrvalt (alt, pealt, otsast) kadunud. Lihtsalt läinud. Te seisate lolli näoga keset magamistuba (kööki, suvist metsalagendikku, lennuki tualetti) ja püüate mõistatada, mis juhtus. Rahuldamata ja segaduses. Vaat selline tunne valdab teid, kui “Ära pilguta silmi” lõputiitrid ekraanile ilmuvad.

Minu hinne:

Kõrgem hinne või soovitus “Ära pilguta silmi” vaadata oleks ilmne ülekohus kõigi nende sadade B-kategooria õudukate stsenaristide ja lavastajate suhtes, kes vähemalt püüdsid. Millest on omamoodi kahjugi, sest film on tegelikult paeluv ja piisavalt ummamuudu.

Treiler:

Linke:

• IMDb

Exists / Eksisteerib (2014)

Viis sõpra - Dora (Dora Madison Burge), Todd (Roger Edwards), Elizabeth (Denise Williamson), Brian (Chris Osborn) ja Matt (Samuel Davis) - vuravad viimaste onu metsamajakesse lõbusat nädalavahetust veetma. Teel sõidetakse pimedal metsateel millelegi otsa. Või kellelegi. Järgmisel päeval tunnistavad Brian ja Matt, et onu Bob (Jeff Schwan) ei käi enam ise oma kunagi armastatud metsamajakeses ning on seda keelanud teha ka kõigil teistel: nimelt nägi ta siinkandis aastaid tagasi “midagi”, mis temas surmahirmu tekitas. Aga lapsed ei kuula kunagi, ega ju? Muidugi tuleb noortel peagi selle põhjalikult väljavihastatud “millegagi” silmitsi seista. Stsenaariumi kirjutas Jamie Nash, lavastas Eduardo Sánchez.

Eduardo Sánchezi nimi ei vaja õudukaaustajatele tutvustamist, teistele aga küll: tegu on mehega, kes tegi 1999. aastal oma lavastajadebüüdi "Blairi nõiafilmiga" ("The Blair Witch Project"). Filmiga, mis muuhulgas tõi õudukatesse “leitud filmimaterjali” lähenemise. Ja kuigi Sánchezi hilisemad tööd (“Altered”, “Seventh Moon”, “Lovely Molly" jt) ei ole enam esimese populaarsuseni küündinud, oodatakse igalt tema uuelt linateoselt mõistagi palju. Mistõttu läbikukkumiste kibedus kipub tunduma vahest suuremgi, kui see oleks mõne teise lavastaja puhul. "Eksisteerib" on kokkuvõttes üks paras prohmakas ja seda vaatamata paarile pehmendavale asjaolule. Miks? Sest terve film otse kubiseb äraleierdatud lähenemistest ja teemadest, stereotüüpsetest tegelastest ja loos on “auke” kui Kreeka riigieelarves.

"Eksisteerib" tugineb (üllatud-üllatus!) "leitud filmimaterjalile". Ei, mul pole selle vastu põhimõtteliselt midagi, aga… Esiteks: kui "leitud filmimaterjali" lähenemist kasutada, peaks see ka kuidagi mõistlikult põhjendatud olema. Tõsiasjast, et tegijad otsustasid tegelaste hulka arvata filmihuvilise Briani - ja mul on kuri kahtlus, et see on ka ainus põhjus, miks ta seal figureerib -, jääb selleks kindlasti väheks. Milline kamp noori võtaks maale lõbusat nädalavahetust veetma minnes kaasa kaameravarustuse, millest piisaks kõikidele Eesti telekanalitele ja osa võiks veel lätlastele kinkida?! (Kui te puhtalt minu kiusamiseks nüüd ütlete, et teie teate selliseid küll, siis tahaksin ma asitõendeid näha.) Teiseks: kui juba kuues aasta järjest rajaneb pea iga teine õudukas "leitud filmimaterjalil", siis muutub see… tüütuks. Kui nüüd väga leebelt öelda. Uskuge, kallid stsenaristid ja režissöörid: isegi õudukasõpradel, kelle IQ on kuupjuur nende kinganumbrist, eksisteerib Pavlovi refleks, ning selle "pärismaterjali" klounaadiga ei tõmba te juba viis aastat ja üksteist kuud kedagi haneks. Kunagi värske ja uhke sõjaratsu on lootusetult ära aetud, ta koriseb täiesti väljakurnatuna kraavis ning ajab suust verist vahtu välja. Ja ometi leidub üha uusi ja uusi stenariste ning lavastajaid, looma- ja vaatajapiinajaid, kes halastuslasu asemel ahastamapaneva järjekindlusega vaest elukat saduldada ning temaga loorbereid võita üritavad.

Siia-sinna sähviv võte metsast, jäädvustatud Matti kiivrikaamera poolt. Selliseid stseene saate filmis näha oi kui palju.

"Eksisteerib" noored on nii šabloonsed, kui üldse olla saab: valgenahaline kambaliider, badass must kutt, marihuaanakimujast tehnikafriik ja paar lolli tibi, kelle ainsaks funktsiooniks on kriitilistes olukordades “õu gaad” kiljuda ning oma peikade külge klammerduda. Muuseas: feministist kriitik oleks seda filmi arvustades veel õelam kui mina. Kümneid aastaid on need noortetondid kolistanud erinevate näitlejate esituses ringi sadades B-kategooria õudukates ja üritanud tulutult vaatajaid endile kaasa elama panna. Miks tulutult? Sest nad on koolnud juba algustiitrite ekraanile ilmudes ja on puhtalt vormistamise küsimus, millal nad ka filmis mullatoidule saadetakse. Ma pole Pygmalion, et armuksin - pealegi kellegi teise poolt voolitud - elutusse skulptuuri! Selle asemel ootan ma - ja kindlasti mitte ainult mina -, et need surmani äratüüdanud fruktid lõpuks ometi loojakarja saadetaks ning see piin lõpeks. Kusjuures ainus “põnevus” kogu asja juures on, kas nad lüüakse kõik maha või jääb üks ellu (ärge peljake, ma ei ütle ette).

Sellega “Eksisteerib” odavate klišeede nimekiri ei piirdu. Lisame siia veel jahimajakese - ja selle keldri! -, metsas nagistava paarikese, mittetöötavad mobiilid, sõidukõlbmatu pagemisvahendi, ohu korral lambakarjana ringijooksvad tegelased ning veel ühte koma teist - ja lugejal peaks olema üsna selge pilt, mis teda filmis ees ootab. Nimelt lugu, mis koosneb üksteise otsa lükitud plastmassist klišee”pärlitest”, pealegi on neid kooshoidev nöör õige pude ja mitmest kohast lausa katkenud. Võtame või stseeni, kust kogu lugu alguse saab. Kui see “miski” nägi avariid pealt: miks ta siis kohe noortele kätte ei maksnud? Ehkki see oleks olnud enam kui loomulik. Pealegi oli ju öö ja pahaaimamatutest tegelastest poleks olnud talle mingeid vastaseid. Või kui ei näinud: kuidas oskas meie primitiivne “miski” - kes ei suutnud keldriluukigi seda mahalõhkumata avada - siis juhtunut autoõnnetuse ja veelgi enam jahimajakeses lõbusalt aegaveetvate noortega seostada? Selliseid “auke” ja mõistliku vastuseta jäävaid küsimusi leidub “Eksisteeribis” kuhjaga. Ja siiski…

Ja siiski on paar seika, mis - kuigi nad filmi just ei päästa - ei lase sel ka päris põhja vajuda. Esiteks: pärast pea tunniajaseks veninud klišeedeorgiat teeb lugu äkki paar ootamatut pööret. Mis on seda meeldivam kogemus, et enam poleks osanud midagi säärast nagu oodatagi. Ja tänu millele meie “miski” ei jäägi puhtast õelusest noori veristavaks anonüümseks monstrumiks, vaid tema motiivid ning käitumine muutuvad meile… vähemalt mõistetavateks. Teiseks: ehkki “Eksisteerib” on kõike muud kui õõvastav, oskab Sánchez üksikutesse stseenidesse tuua mõnusat klaustrofoobset pinget (mäletate telki “Blairi nõiafilmis”?) ja suudab paaril korral vaatajat korralikult ehmatadagi.

Minu hinne:

Vaadake, kui olete paadunud õudukasõltlasest Sánchezi loomingu austaja ja valmis filmile sestap kõik selle klišeed ning loogikaaugud suuremeelselt andestama.

Treiler:

Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• metacritic

Into the Storm / Tormi silmas (2014)

"Tormi silmas" on lugu Silvertoni linna laastavast hiidtornaadost, mis viib kokku kolm tegevusliini ja nendega seotud inimesed. Tööle pühendunud ja üksikisana oma teismelistest poegadest, filmihuvilistest Donnie’st (Max Deacon) ja Treyst (Nathan Kress), võõrandunud kohaliku keskkooli asedirektor Gary Fuller (Richard Armitage) püüab looduskurjami käest päästa enda õpilasi ja lapsi. Tornaadodest dokumentaalfilmi väntav ja juba pikemat aega "kuival" istunud tormiküttide pesakond, mida juhib kogenud Pete (Matt Walsh) ja kuhu kuuluvad veel metereoloog Allison Stone (Sarah Wayne Callies), kaameramees Jacob (Jeremy Sumpter) ning autojuht Daryl (Arlen Escarpeta), haistab võimalust filmilindile midagi suurejoonelist talletada. Ja viimaks punt õllest läbiimbunud ajudega maakaid, kel on ükspuha, mida nad oma kiivrikaamerate ja nutitelefonidega jäädvustavad, peaasi et see Youtube’is piisavalt vaatamisi koguks.

Mida ma oskan “Tormi silmas” kohta öelda? Seal on hulk teemasid, stseene ja episoode ning kui te üldse filme vaatate, siis olete neid kõiki juba näinud ja ilmselt paremini esitatuna. Isa ja tema kahe teismelise poja keerulised suhted, mis ühistes katsumustes kenasti silutud saavad - olemas. Noormees ja talle sümpaatne neiu satuvad surmaohtu, saavad viimasel hetkel päästetud ja leiavad teineteist - olemas (muuseas: väidetavalt ei kesta sellised suhted kuigi kaua). Ainult saavutustele orienteeritud hoolimatu ülemus karastub raskustes hingeliselt ja paneb toime ennastohverdava teo - olemas. Ja nii edasi. Nimetage mulle (katastoofi-)filmiklišee ja ma ütlen teile, kust selle “Tormi silmas” leida võib. Stseenid, mis peaks meid tegelastele kaasa elama panema, ei tee seda - liiga võltsid ja äraleierdatud on need. Näiteks too, kus kangelased päästavad enne tormivarju pagemist põllule kinnijäänud autost reisijad - pagan, sealsamas põllul oli kümmekond autot ja koolibussi, millede sõitjad ilmselt kõik hukkusid! “Tormi silmas” tatsab äratallatud ja “kindlaid” radu pidi vääramatult lõputiitrite poole ja - uskuge või mitte - te ei leia selle pooleteisttunnise teekonna jooksul mitte ühtegi stseeni, mis teid tõsiselt üllataks. Või arvasite te näiteks tõesti, et Donnie ongi uppunud? Et “tõsistele” teemadele vaheldust pakkuda, on filmile lisatud “tormiküttidest” maakate kõrvalliin, mis mõjub paraku kaugelt liiga kunstliku ja ülepingutatuna.


Maakatest “tormiküttide” (“Twista Hunterz”) vineerist kabiiniga roostehunnik, mis minu jaoks mõneti terve filmi kenasti kokku võttis. :)

Võimatu on mitte võrrelda filmi tornaadokatastroofide žanri kroonimata valitseja "Keeristormiga" ("Twister") ja kahjuks ei tule see võrdlus mitte üheski punktis “Tormi silmas” kasuks. “Keeristormi” iseloomustab tugev narratiiv, mille keskseks ideeks on teadlaste püüe tornaadosid tundma õppida ja leevendada sellega nende tekitatud kannatusi. “Tormi silmas” on lõdvalt kokkutraageldatud ports tegevusliine ja üksikstseene ning -episoode, mille tegelased on sattunud tornaado kätte kas juhuslikult või sensatsioonihimust ja nende ainsaks püüdeks on katastroof kuidagi üle elada. “Keeristormi” tegelased on eranditult tugevad isiksused, kellele lisavad veelgi värvi suurepärased näitlejatööd. “Tormi silmas” tegelased on liiga pinnapealsed ja šabloonsed, et vaatajas suuremat sümpaatiat äratada, ja kuigi näitelajatööd ei ole just nigelad, ei lisa need ka tegelastele midagi juurde. Kuigi oleks hädasti vaja. “Tormi silmas” parimad näitlejad on nimitegelased ise. :)


Pööristorm imemas purunenud kütuseveokist väljavoolanud ja süttinud kütust pilvedesse - üks “Tormi silmas” imponeerivamatest stseenidest.

Eeltoodust hoolimata ei kahetse ma “Tormi silmas” vaatamist. Miks? Eriefektide pärast. Kuigi neist jääb väheks, et seda filmi mulle meelepäraseks muuta, mõjusid need piisavalt suurejooneliselt, et hoiduda arvustuses kasutamast sõnu “rämps” ja “ajaraisk”. Hiidtornaado laastamistöö, selle tulesambast väiksem vend, neli-viis pööristormi korraga üle maapinna pühkimas - kõik need on lahendatud niivõrd meisterlikult ja veenvalt, et tahavad oma silmaga ülekaemist saada. Siit ka soovitus: kui te siiski otsustasite “Tormi silmas” vaadata, siis tehke seda juba kinos või vähemalt täiskõrglahutusega (Full HD) 3D-toega telerist.

Minu hinne:

"Tormi silmas" on keskpärane katastroofifilm, mis peaks sobima vaatamiseks ennekõike žanri fännidele, kes elus, naistes/meestes ja filmides pigem välist ilu ja efekti hindavad. :)

Treiler:



Linke:

• IMDb
• Ametlik veebileht
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• matacritic

The Guest / Külaline (2014)

Ühel ilusal päeval ilmub sõjas kaotatud poega leinava Petersonide pere ukse taha kena ja sarmikas võõras, kes tutvustab end nende poja teenistuskaaslase ja lähedase sõbra David Collinsina (Dan Stevens). David aitab pereema Laurat (Sheila Kelley) majapidamistöödes, -isa Spencerit (Leland Orser) ihaldatud ametikõrgenduse saamisel, -poeg Luke’i (Brendan Meyer) koolikiusajatest vabanemisel ja annab -tütrele Annale (Maika Monroe) nõu suhetes tolle peika Zeke’iga (Chase Williamson). Nii saab alati vaoshoitud ja viisakast Davidist kiiresti silmatorkavalt traumatiseeritud ning düsfunktsionaalse pere peamine tugi ja lohutaja, ainult et… kuidagi auke täis on tema väidetav elulugu ning eriskummalised abistamisviisid. Stsenarist Simon Barrett ja lavastaja Adam Wingard.

See pilk Stevensi helesinistes silmades… ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna: “Sa oled jamas!”

Ere päike pimestab ja paitab ning paneb meid unustama ümberringi valitseva mustuse ja roka. Täpselt samamoodi varjutab Dan Stevensi briljantne mäng nähtavalt ja sihilikult 80-ndate hõngulises “Külalises” pikaks ajaks loos haigutavad augud, klišeed ning vastuoksused. Alates sellest, kui kergekäeliselt lubavad Petersonid võõra oma majja ja ellu. (Teisalt: inimesed maksavad ka Leedu “teie-lähedane-on-jamas” petturitele ja Nigeeria “pankuritele”.) Kõik on kena kuni hetkeni, mil filmi algusest on möödas umbes tund, ja Simon ning Adam hakkavad vaatajatele pisitasa avama Davidi tõelist lugu ja nägu.


"Ma olen perekonna sõber."

Paraku on viis, kuidas nad seda teevad, kaugelt liiga äraleierdatud ja labane isegi selles iroonilises võtmes, milles vastused - nagu õigupoolest terve film - esitatud on. Mind ei häirigi niivõrd lahendus ja kulminatsioon per se, kui mõte, milline tohutu ports Stevensi hiilgavast rollist ja narratiivis peituvast potentsiaalist sellega lihtsalt peldikupotist alla lasti. Ei, ärge saage valesti aru: “Külaline” on kahtlemata nauditav ja hoogne film… aga pisukse loovusesähvatuse ja vaevanägemisega stsenaariumi kallal võinuks olla märksa nauditavam. Vastaksin küsimusele, kas “Külaline” mulle meeldis, Eesti kirjandusklassikast tuttavate sõnadega: “Paiguti — ja, paiguti nii hästi, et minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik supersõdalaste programmi jura, ja siis see lõpp…”

Üks asi tahab “Külalisega” seoses veel äramainimist saada: Steve Moore’i muusikavalik. Sellised pärlid, nagu näiteks Love and Rocketsi “Haunted When The Minutes Drag” või DAFi “Der Mussolini”, klappisid ekraanil nähtuga oivaliselt.

Minu hinne:

"Külaline" sobib vaatamiseks pea kõigile, kes ootavad filmilt mõnusat meelelahutust ja mürtsu, teistest pisut enam vast kodanikele, keda on ühtlasi õnnistatud armastusega musta huumori ning 80-ndate aastate filmide ja muusika vastu.

Treiler:



Linke:

• IMDB
• Ametlik veebileht
• SubClub
• Filmiveeb
• Rotten Tomatoes
• metacritic

Bычислитeль / Arvestaja (2014)

Planeedil XT-59 karistatakse kurjategijaid ja neid, kes selle totalitaarsele valitsusele lihtsalt ei meeldi, saatmisega selle ainsa linna müüride taga laiuvasse Sargasso soosse, kus nood siis ise peavad hakkama saama. Mis on sisuliselt võrdne surmaotsusega. Järjekordne üheksast liikmest koosnev “kurikaelte” sats jaguneb riiu ja tüliga kaheks: Ervin Kann (Jevgeni Mironov) ja Kristi (Anna Tšipovskaja) lähevad otsima müütilisi Õnnelikkuse saari soo taga, ülejäänud legendaarse kriminaali Yust Van Borgi aka Polaarhundi (Vinnie Jones isiklikult) juhtimisel suunduvad Mädamadalikul asuvasse kurjategijate kolooniasse. Aleksandr Gromovi samanimelise jutustuse ainetel, lavastas Dmitri Gratšov.

Islandi vulkaaniline tühermaa, kus “Arvestaja” filmiti, tegi selle autorite eest pool tööd ära, pakkudest toimuva taustaks lummava ja sürrealistliku maastiku. Ausalt, vaatad ja nagu mõnel võõral planeedil viibiks! Vahest meenutas ainult õige pisut mahajäetud karjääri. Ning Aleksei Aigi muusika sobis sellele kui valatud. Eriefektide, mille abil sündis soo äärmiselt ohakane floora ja fauna, üle ei tahaks ka väga nuriseda, eriti kui arvestada filmi üpris piiratud eelarvet (2,2 miljonit dollarit).

Paraku sellega mu positiivsed kogemused “Arvestajaga” ka lõppesid: kõik muu filmis oli ärritavalt… poolik. Alustades narratiivist, mida ausalt öelda polnudki, ja mille aset täitis üks õige alguse ja lõputa tiksumine. Võimalikud kandvad teemad - nagu mäss totalitarismi vastu või Eedeni aia otsingud - olid aga nii masendavalt esitatud, et neid ma parem kommenteerima ei hakkagi - lamajat teatavasti ei lööda.

Kui sa teed ulmet, mis eriefektide, tulnukate, robotite ja muu säherduse asemel keskendub inimestele, tuleb filmi tegelased väga hoolega ja pisiasjadeni läbi mõelda. Aga just siin oskas “Arvestaja” tiim teha pesuehtsat haltuurat: kõik tegelaskujud jäävad staatilisteks ja pinnapealseteks. Me ei saa pea midagi teada nende minevikust, olgu või seda, kas nad sattusid soosse süsteemi ohvritena või “asja eest”. “Arvestaja” tegelastes puudub igasugune dünaamika, nad ei kasva ega kängu katsumustes, vaid kulgevad lihtsalt kivikujudena stseenist stseeni, kuni ekraanile ilmuvad lõputiitrid või sookollid nende piinad lõpetavad. Ja teate, mul polnud ühestki neist kahju!

Ervin Kann oli “Arvestajas” ainus tegelane, kelle taga oli mingigi lugu, aga paraku mängis Jevgeni Mironov - kahtlemata üks Venemaa kaasaja silmapaistvamaid draamanäitlejaid - teda nii, nagu teeks rasket tükitööd. See polnud vast pelgalt tema süü: eks sa püüa ihu ja hingega kehastada geniaalset matemaatikut, kui selle ainsaks argumendiks on mõistatus, mille ma suitsupausil alla minutiga ära lahendasin. Vinnie Jonesist, kes enamasti suudab stsenaariumi puudumisest hoolimata kurikaeltesse vitaalsust ja sarmi süstida, jäi mulje, et mees ise ka ei teadnud täpselt, keda või kuidas ta mängima peaks. Keegi ei öelnud ka. Ainult Anna Tšipovskaja Kristi oma süütuse ja ilmse surmahirmuga äratas mõningat sümpaatiat. Kuigi ta lõputud monoloogid peagi üpris tüütuks muutusid ja neil mitte alati ekraanil toimuvaga suurt pistmist polnud.

Vene kinol on aukartustäratavad ulmetraditsioonid, nimetagem või selliseid meistriteoseid nagu “Solaris" ja "Stalker”. “Arvestaja” paraku seda nimekirja ei täienda. :(

Minu hinne:

Vaadata julgeb vast soovitada mitte väga nõudlikule ulmesõbrale, kel Gromovi “Arvestaja” lugemata (eesti keeles ilmunud 2006. aastal kogumikus “Muumia: vene ulme antoloogia”),

Treiler:



Linke:

• IMDb
• SubClub
• Vene Vikipeedia

Devil's pass / Saatana kuru (2013)

Film põhineb - küll üsna lõdvalt - tõestisündinud lool, kus 2. veebruaril 1959 sai Djatlovi kurus Põhja-Uuralites salapärasel põhjusel surma üheksa noort kaugmatkajat, kellest enamik olid kohaliku Uurali Polütehnilise Instituudi üliõpilased ja vilistlased. Kuru sai endale muuseas nime nende juhi, Igor Djatlovi järgi. Noorte hukkumise põhjused on jäänud siiani välja selgitamata, mis annab põhjust kõige erinevamateks oletusteks. Ja muidugi vandenõuteooriateks. Pikemalt ei hakka neid ümber jutustama, kes soovib, võib lugeda näiteks seda aastatagust Õhtulehe artiklit.

"Saatana kurus" loodab viis noort ameerika filmitudengit ja alpinisti lahendada poole sajandi vanuse müsteeriumi. Oregoni ülikooli üliõpilane Holly King (Holly Goss) saab grandi Djatlovi rühma hukkumise uurimiseks. Ta võtab kampa filmitudeng Janson Day (Matt Stokoe), helioperaator Denise Eversi (Gemma Atkinson) ja alpinistid JP (Luke Albright) ning Andy Thatcheri (Ryan Hawley). Noored sõidavad Venemaale, Sverdlovski oblastisse, et käia läbi Djatlovi rühma teekond ning jäädvustada kogetu filmilindile. Peagi selgub, et on, mida jäädvustada. Stsenaariumi kirjutas Vikram Weet ja filmi lavastas Soome päritolu Renny Harlin ("Prison", "A Nightmare on Elm Street 4: The Dream Master", "Die Hard 2").


See kaader peaks igale ”Blairi nõiafilmi” näinule ühte-teist meenutama...

Tegu on järjekordse “leitud filmimaterjalil” põhineva looga. Huvitav, kas keegi on kokku lugenud, kui palju selliseid “The Blair Witch Projecti" aegadest saadik vändatud on? Mina tean: kaugelt liiga palju. :) "Saatana kurul" on "Blairi nõiafilmiga" rohkemgi ühist. Mõlemas saab tegelaste saatus selgeks juba filmi alguses. Mõlemas asub rühm dokumentalistidest tudengeid ajama kohaliku legendi jälgi ja langeb selle ohvriks. Mõlemas juhib rühma krapsakas neiu. Mõlemas näeme stseene, kus intervjueeritakse kohalikke elanikke, matkatakse kesk kaunist ja salapäraseid ohte täis loodust ning pagetakse kaamerapiltide välkudes tundmatu ja õudse ohu eest. Ühel õudukasõbral meenub "Saatana kuru" vaadates veel kindlasti "Chernobyl Diaries”. Salapärane uks kesk pärapõrgut? “Lost”. Öövaates särisev finaal? “[Rec]”. Deja vu tunnet võimendavad veelgi tuhandetest õudukatest tuttavad klišeed: ei kuulata teiste rühmaliikmete igati mõistlikke ja põhjendatud hoiatusi, kriitilises olukorras joostakse igaüks omasse ilmakaarde laiali jne.

"Saatana kuru" suurim häda ongi, et Herlin üritab vaatajat ehmatada ennekõike nendesamade kulunud ja odavate trikkidega, mida võib leida pea igast B-kategooria õudukast, selle asemel, et kasutada täiel määral ära filmi inspireerinud müstilist ja koletuslikku juhtumit ning sündmuskohta. Viimased kipuvad loo edenedes kuhugi õige tahaplaanile vajuma, millest on tuline kahju. Nagu läheksid sööma vene rahvusrestorani, aga vareenikute ja hapukapsasupi asemel pakutakse sulle… hamburgerit. Häbiasi!

Minu hinne:

Treiler:



Linke:

• IMDb
• Ametlik facebook
• Ametlik Twitter
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• metacritic