Planeedil XT-59 karistatakse kurjategijaid ja neid, kes selle totalitaarsele valitsusele lihtsalt ei meeldi, saatmisega selle ainsa linna müüride taga laiuvasse Sargasso soosse, kus nood siis ise peavad hakkama saama. Mis on sisuliselt võrdne surmaotsusega. Järjekordne üheksast liikmest koosnev “kurikaelte” sats jaguneb riiu ja tüliga kaheks: Ervin Kann (Jevgeni Mironov) ja Kristi (Anna Tšipovskaja) lähevad otsima müütilisi Õnnelikkuse saari soo taga, ülejäänud legendaarse kriminaali Yust Van Borgi aka Polaarhundi (Vinnie Jones isiklikult) juhtimisel suunduvad Mädamadalikul asuvasse kurjategijate kolooniasse. Aleksandr Gromovi samanimelise jutustuse ainetel, lavastas Dmitri Gratšov.
Islandi vulkaaniline tühermaa, kus “Arvestaja” filmiti, tegi selle autorite eest pool tööd ära, pakkudest toimuva taustaks lummava ja sürrealistliku maastiku. Ausalt, vaatad ja nagu mõnel võõral planeedil viibiks! Vahest meenutas ainult õige pisut mahajäetud karjääri. Ning Aleksei Aigi muusika sobis sellele kui valatud. Eriefektide, mille abil sündis soo äärmiselt ohakane floora ja fauna, üle ei tahaks ka väga nuriseda, eriti kui arvestada filmi üpris piiratud eelarvet (2,2 miljonit dollarit).
Paraku sellega mu positiivsed kogemused “Arvestajaga” ka lõppesid: kõik muu filmis oli ärritavalt… poolik. Alustades narratiivist, mida ausalt öelda polnudki, ja mille aset täitis üks õige alguse ja lõputa tiksumine. Võimalikud kandvad teemad - nagu mäss totalitarismi vastu või Eedeni aia otsingud - olid aga nii masendavalt esitatud, et neid ma parem kommenteerima ei hakkagi - lamajat teatavasti ei lööda.
Kui sa teed ulmet, mis eriefektide, tulnukate, robotite ja muu säherduse asemel keskendub inimestele, tuleb filmi tegelased väga hoolega ja pisiasjadeni läbi mõelda. Aga just siin oskas “Arvestaja” tiim teha pesuehtsat haltuurat: kõik tegelaskujud jäävad staatilisteks ja pinnapealseteks. Me ei saa pea midagi teada nende minevikust, olgu või seda, kas nad sattusid soosse süsteemi ohvritena või “asja eest”. “Arvestaja” tegelastes puudub igasugune dünaamika, nad ei kasva ega kängu katsumustes, vaid kulgevad lihtsalt kivikujudena stseenist stseeni, kuni ekraanile ilmuvad lõputiitrid või sookollid nende piinad lõpetavad. Ja teate, mul polnud ühestki neist kahju!
Ervin Kann oli “Arvestajas” ainus tegelane, kelle taga oli mingigi lugu, aga paraku mängis Jevgeni Mironov - kahtlemata üks Venemaa kaasaja silmapaistvamaid draamanäitlejaid - teda nii, nagu teeks rasket tükitööd. See polnud vast pelgalt tema süü: eks sa püüa ihu ja hingega kehastada geniaalset matemaatikut, kui selle ainsaks argumendiks on mõistatus, mille ma suitsupausil alla minutiga ära lahendasin. Vinnie Jonesist, kes enamasti suudab stsenaariumi puudumisest hoolimata kurikaeltesse vitaalsust ja sarmi süstida, jäi mulje, et mees ise ka ei teadnud täpselt, keda või kuidas ta mängima peaks. Keegi ei öelnud ka. Ainult Anna Tšipovskaja Kristi oma süütuse ja ilmse surmahirmuga äratas mõningat sümpaatiat. Kuigi ta lõputud monoloogid peagi üpris tüütuks muutusid ja neil mitte alati ekraanil toimuvaga suurt pistmist polnud.
Vene kinol on aukartustäratavad ulmetraditsioonid, nimetagem või selliseid meistriteoseid nagu “Solaris" ja "Stalker”. “Arvestaja” paraku seda nimekirja ei täienda. :(
Minu hinne:
Vaadata julgeb vast soovitada mitte väga nõudlikule ulmesõbrale, kel Gromovi “Arvestaja” lugemata (eesti keeles ilmunud 2006. aastal kogumikus “Muumia: vene ulme antoloogia”),
Treiler:
Linke:
No comments:
Post a Comment