Ühel ilusal päeval ilmub sõjas kaotatud poega leinava Petersonide pere ukse taha kena ja sarmikas võõras, kes tutvustab end nende poja teenistuskaaslase ja lähedase sõbra David Collinsina (Dan Stevens). David aitab pereema Laurat (Sheila Kelley) majapidamistöödes, -isa Spencerit (Leland Orser) ihaldatud ametikõrgenduse saamisel, -poeg Luke’i (Brendan Meyer) koolikiusajatest vabanemisel ja annab -tütrele Annale (Maika Monroe) nõu suhetes tolle peika Zeke’iga (Chase Williamson). Nii saab alati vaoshoitud ja viisakast Davidist kiiresti silmatorkavalt traumatiseeritud ning düsfunktsionaalse pere peamine tugi ja lohutaja, ainult et… kuidagi auke täis on tema väidetav elulugu ning eriskummalised abistamisviisid. Stsenarist Simon Barrett ja lavastaja Adam Wingard.
See pilk Stevensi helesinistes silmades… ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna: “Sa oled jamas!”
Ere päike pimestab ja paitab ning paneb meid unustama ümberringi valitseva mustuse ja roka. Täpselt samamoodi varjutab Dan Stevensi briljantne mäng nähtavalt ja sihilikult 80-ndate hõngulises “Külalises” pikaks ajaks loos haigutavad augud, klišeed ning vastuoksused. Alates sellest, kui kergekäeliselt lubavad Petersonid võõra oma majja ja ellu. (Teisalt: inimesed maksavad ka Leedu “teie-lähedane-on-jamas” petturitele ja Nigeeria “pankuritele”.) Kõik on kena kuni hetkeni, mil filmi algusest on möödas umbes tund, ja Simon ning Adam hakkavad vaatajatele pisitasa avama Davidi tõelist lugu ja nägu.
"Ma olen perekonna sõber."
Paraku on viis, kuidas nad seda teevad, kaugelt liiga äraleierdatud ja labane isegi selles iroonilises võtmes, milles vastused - nagu õigupoolest terve film - esitatud on. Mind ei häirigi niivõrd lahendus ja kulminatsioon per se, kui mõte, milline tohutu ports Stevensi hiilgavast rollist ja narratiivis peituvast potentsiaalist sellega lihtsalt peldikupotist alla lasti. Ei, ärge saage valesti aru: “Külaline” on kahtlemata nauditav ja hoogne film… aga pisukse loovusesähvatuse ja vaevanägemisega stsenaariumi kallal võinuks olla märksa nauditavam. Vastaksin küsimusele, kas “Külaline” mulle meeldis, Eesti kirjandusklassikast tuttavate sõnadega: “Paiguti — ja, paiguti nii hästi, et minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik supersõdalaste programmi jura, ja siis see lõpp…”
Üks asi tahab “Külalisega” seoses veel äramainimist saada: Steve Moore’i muusikavalik. Sellised pärlid, nagu näiteks Love and Rocketsi “Haunted When The Minutes Drag” või DAFi “Der Mussolini”, klappisid ekraanil nähtuga oivaliselt.
Minu hinne:
Treiler:
Linke:
No comments:
Post a Comment