Don't Blink / Ära pilguta silmi (2014)

10 sõpra - kellest ühte, Tracyt, mängib muuseas Mena Suvari - saabuvad eraldatud mägikuurordisse ja leiavad selle olevat mahajäetud. On vaid pooleldi söödud hommikusöögid, vett täis vann, tankimist ootav auto ja kümneid muid märke, et külastajad ning personal on mingil kummalisel põhjusel kiirustades lahkunud. Mis veelgi pentsikum: ümberringi pole ainsatki linnukestki ja ilmaga toimub midagi seletamatut. Kuna seltskonnal pole tagasisõiduks kütust, peavad nad tahes-tahtmata püüdma mõistatust lahendada. Ja siis hakkavad sõbrad üksteise järel kaduma… Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Travis Oates, kellele “Ära pilguta silmi” oli muuseas esimene kord režissööritooli istuda.

Heteroseksuaalseid meesterahvaid ootab filmi vaadates ees veel üks pisuke pettumus: Mena Suvari ei riietugi lahti ja kuigi pikalt ei lasta piigat isegi riietes imetleda.

"Ära pilguta silmi" on madalaeelarveline indie, pigem müsteerium kui traditsiooniline õudukas. Te ei leia siit eest koletuid hirmutisi ega kalleid eriefekte - mitte ühtegi, kui aus olla -, küll aga tuleb tunnistada, et Oates oskab põnevust üles kruttida küll. See mulle indie'de juures meeldibki: kui sul pole raha kärtsu ja mürtsu ega suurte staaride tarvis, jääb üle vaid vaatajat filmi sisuga meelitada. Nii pöörabki Oates tähelepanu hoopis filmi tegelaste reaktsioonidele toimuvale, seda nii üksikuti kui grupina. Ehkki ta ei suuda seejuures kõrvale hoiduda mõningatest äraleierdatuse ja stereotüüpide karidest, on üldmulje igati usutav, kaasakiskuv ja dramaatiline.

Üks tarkus, mis filmist kõrva taha panna: kui te peaksite sattuma üksildasse hotelli, mille töötajad ja külalised on salapäraselt kadunud ning peeglil kiri “Ära pilguta silmi”, siis kaduge sealt kus kurat!

Filmis leidub muidki õudukatele tüüpilisi klišeesid: kojusõiduks pole kütust, mobiilid ei tööta, tegevuspaigaks on üksildane mägihotell (“metsamajakese” pisut kabedam variatsioon) jvm, aga õnneks mitte häirivalt palju. Ja kuigi teil “Ära pilguta silmi” vaadates ilmselt nii mõnigi müsteerium või õudukas kuskilt mälusoppidest esile kerkib - mulle meenutas toimuv küll pigem Agatha Christie “Kümmet väikest nee… afroameeriklast” -, oskab Oates lugu tervikuna piisavalt värskelt ja isikupäraselt esitada.

Kas ma soovitan “Ära pilguta silmi” oma pilguga üle kaeda? Ei. Või vähemalt pean ma teid ausalt hoiatama.

Vaadake, hea müsteerium või õudukas on nagu oivaline seks: antakse pihta, nii et voodi, diivan või köögilaud ähvardab koost laguneda ja naabrid harjavarrega vastu lage koputavad, pinge kasvab, silme ette ilmuvad esimesed sädemed ja siis saabub kulminatsioon. Rahuldus. Vabanemine. Millele filmides - eriti muidugi õudukates, müsteeriumides ja krimides - vastab lõpp, lahendus, mille raames me saame muuhulgas teada, mis siis õieti tegelikult juhtus. See õudukate Achilleuse kand: kui tihti on muidu igati asised ja ontlikud õõvafilmid end lahendusega naeruväärseks muutnud?! Märksõna: “Langoljeerid”. Aga laske ma tulen nüüd oma võrdluse juurde tagasi: “Ära pilguta silmi” on kui seks, kus te kõige-kõige otsustavamal hetkel korraks silmi pilgutate ja… partner on teie kõrvalt (alt, pealt, otsast) kadunud. Lihtsalt läinud. Te seisate lolli näoga keset magamistuba (kööki, suvist metsalagendikku, lennuki tualetti) ja püüate mõistatada, mis juhtus. Rahuldamata ja segaduses. Vaat selline tunne valdab teid, kui “Ära pilguta silmi” lõputiitrid ekraanile ilmuvad.

Minu hinne:

Kõrgem hinne või soovitus “Ära pilguta silmi” vaadata oleks ilmne ülekohus kõigi nende sadade B-kategooria õudukate stsenaristide ja lavastajate suhtes, kes vähemalt püüdsid. Millest on omamoodi kahjugi, sest film on tegelikult paeluv ja piisavalt ummamuudu.

Treiler:

Linke:

• IMDb