Film põhineb - küll üsna lõdvalt - tõestisündinud lool, kus 2. veebruaril 1959 sai Djatlovi kurus Põhja-Uuralites salapärasel põhjusel surma üheksa noort kaugmatkajat, kellest enamik olid kohaliku Uurali Polütehnilise Instituudi üliõpilased ja vilistlased. Kuru sai endale muuseas nime nende juhi, Igor Djatlovi järgi. Noorte hukkumise põhjused on jäänud siiani välja selgitamata, mis annab põhjust kõige erinevamateks oletusteks. Ja muidugi vandenõuteooriateks. Pikemalt ei hakka neid ümber jutustama, kes soovib, võib lugeda näiteks seda aastatagust Õhtulehe artiklit.
"Saatana kurus" loodab viis noort ameerika filmitudengit ja alpinisti lahendada poole sajandi vanuse müsteeriumi. Oregoni ülikooli üliõpilane Holly King (Holly Goss) saab grandi Djatlovi rühma hukkumise uurimiseks. Ta võtab kampa filmitudeng Janson Day (Matt Stokoe), helioperaator Denise Eversi (Gemma Atkinson) ja alpinistid JP (Luke Albright) ning Andy Thatcheri (Ryan Hawley). Noored sõidavad Venemaale, Sverdlovski oblastisse, et käia läbi Djatlovi rühma teekond ning jäädvustada kogetu filmilindile. Peagi selgub, et on, mida jäädvustada. Stsenaariumi kirjutas Vikram Weet ja filmi lavastas Soome päritolu Renny Harlin ("Prison", "A Nightmare on Elm Street 4: The Dream Master", "Die Hard 2").
See kaader peaks igale ”Blairi nõiafilmi” näinule ühte-teist meenutama...
Tegu on järjekordse “leitud filmimaterjalil” põhineva looga. Huvitav, kas keegi on kokku lugenud, kui palju selliseid “The Blair Witch Projecti" aegadest saadik vändatud on? Mina tean: kaugelt liiga palju. :) "Saatana kurul" on "Blairi nõiafilmiga" rohkemgi ühist. Mõlemas saab tegelaste saatus selgeks juba filmi alguses. Mõlemas asub rühm dokumentalistidest tudengeid ajama kohaliku legendi jälgi ja langeb selle ohvriks. Mõlemas juhib rühma krapsakas neiu. Mõlemas näeme stseene, kus intervjueeritakse kohalikke elanikke, matkatakse kesk kaunist ja salapäraseid ohte täis loodust ning pagetakse kaamerapiltide välkudes tundmatu ja õudse ohu eest. Ühel õudukasõbral meenub "Saatana kuru" vaadates veel kindlasti "Chernobyl Diaries”. Salapärane uks kesk pärapõrgut? “Lost”. Öövaates särisev finaal? “[Rec]”. Deja vu tunnet võimendavad veelgi tuhandetest õudukatest tuttavad klišeed: ei kuulata teiste rühmaliikmete igati mõistlikke ja põhjendatud hoiatusi, kriitilises olukorras joostakse igaüks omasse ilmakaarde laiali jne.
"Saatana kuru" suurim häda ongi, et Herlin üritab vaatajat ehmatada ennekõike nendesamade kulunud ja odavate trikkidega, mida võib leida pea igast B-kategooria õudukast, selle asemel, et kasutada täiel määral ära filmi inspireerinud müstilist ja koletuslikku juhtumit ning sündmuskohta. Viimased kipuvad loo edenedes kuhugi õige tahaplaanile vajuma, millest on tuline kahju. Nagu läheksid sööma vene rahvusrestorani, aga vareenikute ja hapukapsasupi asemel pakutakse sulle… hamburgerit. Häbiasi!
Minu hinne:
Linke:
No comments:
Post a Comment