Wolf Creek 2 / Hundioja 2 (2013)

Austraalia sisemaa on täis lummavalt kauneid ja põnevaid kohti - nagu näiteks Hundioja meteoriidikraater. Paraku varitseb sealkandis pahaaimamatuid turiste Mick Taylor (John Jarratt), kellel on oma ettekujutus "tõupuhtast" Rohelisest Mandrist. Ja isevärki lauakombed. Noor britt Paul Hammersmith (Ryan Corr) õpib Micki nägemust lähemalt tundma.

Kas olete kohanud möllavate hormoonidega teismelist, kes püüab olla ühteaegu kuul, vaimukas, tõsiseltvõetav ja hirmuäratav? Kui ei ole, vaadake "Hundioja 2". Filmi, mis sarnaselt sellele noorukile ei tea ise ka täpselt, kes ta on või olla tahab.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kui te peaks olema liikluspolitseinik, siis ärge seda (vasakpoolset) juhti parem peatage. Poole pea otsastlaskmine võib olla ohtlik teie tervisele.

Jah, filmis on mõned vaimukad ja võimsad stseenid (see teedületavate kängurutega või siis kallakust kaelasaadetud veokiga näiteks). On värvikas maakast kurikael Mick Taylor (John Jarrattilt suurepärane rollitäitmine!), kes meenutab kummalist segu Krokodill Dundeest ja Freddy Kruegerist. On mõned Micki vaimukad onlinerid, mis teid vähemalt turtsatama panevad. Lisaks on "Hundioja 2" nii gore, et sobiks anatoomialoengusse näitlikuks õppevahendiks. Kuid see kõik ei suuda varjutada tõsiasja, et eelkirjeldatu kõrval ja vahel pole suurt midagi peale episoodide, kus Mick kesk Austraalia tühermaad - vaated on muuseas oivalised! - mõnda järjekordset edutult pageda üritavat õnnetut püüab ehk siis tõurastab. Et tal see üksluise tüütusega - ja kohati tundub, et ka üleloomulike jõudude kaasabiga - alati õnneks läheb, on nii poole tunni möödudes igasugune põnevus filmist nagu tina tuhka kadunud. Või mis veel hullem: et "Hundioja 2" taga puudub tegelikult igasugune lugu - on vaid Micki isik -, mis filmi verest nõretavad killud kenasti tervikpildiks kokku kleebiks. Greg Mclean on võimeline enamaks, võtke või nimitegelase eelkäija (mis mõjus palju värskemalt) või "Rogue".

Hundioja meteoriidikraater.

Tarkus kõrva taha panemiseks: Minge parem Kaali järve äärde.

Tundub, et filmimeeste ja -naiste (kui seal mõni oli, milles ma naistegelaste kujutamise tõttu pisut kahtlen) aur läkski võimalikult meeldejääva ning isikupärase kurjami kuju loomisele, nii et tema ohvrid läksid üldse meelest ja lasti viimases ajahädas stsenaariumisse kirjutada filipiinlasest võõrtöölisel, kelle ametijuhend nägi muidu ette võileibade serveerimist tõsisema töö tegijatele. Tulemus kukkus muidugi vastav välja. Ränk prohmakas! Miks te, õõvafilmide meisterdajad, ometi ei kuula vanemaid ja targemaid inimesi? Nagu Stephen King:

"Õudus haarab meid siis, kui me tunneme ja armastame tegelasi, kuid teame samas, et nendega saab juhtuma midagi väga halba. Õudus ei keerle koletiste ümber."

Paar suvalist ülbikust liiklusvõmmi, mingi Saksa turistidest noorpaar... Me ei õpi neid tundma - kasvõi juba seetõttu, et nad ei püsi selleks piisavalt kaua elus -, veel vähem armastama ja nende saatus huvitab meid sestap samavõrd, kui see supersoodne elukindlustuspoliis, mida meile eile telefonis pähe üritati määrida. "Peategelane" Paul, kes ilmub välja alles poole filmi peal, osutub pea sama isikupäratuks ja igavaks käpardiks nagu tema saatusekaaslasedki. Siinkohal peaks vist Paulile paar sõna pühendama, aga ma vaatasin filmi nädalapäevad tagasi ega mäleta temast enam mõhkugi. Ja mitte minu kehv mälu pole selles süüdi! Mistõttu "Hundioja 2" põrub summa summarum õudustunde sepistamisel üpris suurejooneliselt. Oleks minu teha, paneks ma Greg Mcleani ja kompanii sundkorras vaatama "Oculust" või "The Babadooki". Ning esitaks neile pärast koolipapaliku häälega küsimuse: "Miks see film tekitasid vaataja südame alla sellise mõnusa õõnsa tunde ja teie oma mitte? Mis oli seal teistmoodi?"

Stiilinäide Micki lihakombinaadist.

Tarkus kõrva taha panemiseks: Kui see pilt teil mao pahempidi keerab, ärge parem filmi vaadake. Mingil juhul ärge vaadake, kui peaksite töötama tervisekaitse inspektorina.

Kõige õigem oleks vist "Hundioja 2" kirjeldada kui slasherit (õudukate alažanr, kus maniakk tapab külmrelvaga äärmisel piinaval viisil suurel hulgal ohvreid). Slasher ei pea tingimata olema ajuvaba verepulm - lõppude-lõpuks võib žanri auväärseks esivanemaks pidada Hitchcocki "Psühhot" -, kuid "Hundioja 2" tundub oma olematu taustaloo ja keskendumisega tapatalgute detailide võimalikult värvikale kujutamisele käivat pigem 80-ndate odava slasher-rämpsu jälgedes. Mida tollal tuli Hollywoodist välja kui Vändrast saelaudu ("Nightmare on Elm Street", "Friday the 13th" - mäletate?). Mis seal's ikka, loodame et Micki vähemalt "Hundioja 3-s" - uskuge, see tuleb! - veel kosmosesse ei saadeta. Ega Jason Voorheesiga võitlema ei panda.

Keegi ei oota muidugi ühelt slasherilt "Tõe ja õiguse" sügavust ega ka erilist elulisust. Musta huumoriga vürtsitatud kaasakiskuvalt vaimukas ja hoogne mürgel - võtke briljantne "Dead Snow 2: Red vs. Dead"! - paneb vaataja kõik unustama ja andestama. Paraku "Hundioja 2" seda ei suuda. Tüütult korduvad ja etteaimatava lõpuga "jahistseenid" ning tervikliku taustaloo puudumine filmis lämmatavad piinarikkalt sellegi vähese teravmeelsuse ja vungi, mida mõnest episoodist siiski leida võib. Tulemusena istuks nagu seltskonnas, kus iga paarikümne minuti tagant räägitakse üks lõbus anekdoot ja vahepealset aega täidab arutelu raharingluse kiiruse mõjust ressursside netokasvule. Teate, mis? Ma tahan koju (aga häbenen seda öelda)!

Veokijuhtimine Micki stiilis. Teate küll neid tiitreid: "Filmimise käigus ükski loom - isegi mitte känguru - kannatada ei saanud!" Huvitav, miks sedasama inimohvrite kohta ei öelda? Paneb mõtlema?!

Üks asi tahab veel kindlasti äramainimist saada: Micki põhimotiiv õnnetute turistide nottimisel on slasherite ajaloo kõige-kõige nõmedam! Ja ma ei pea vist nimetama, kui kõva on siinkohal konkurents? Ilmselt sellesama filipiinlasest abitöölise vaimusünnitis. Muuseas: ei mäleta nagu "Hundiojast", et Mick oleks olnud turiste vihkav ksenofoob...

Ja lõpetuseks: kui teil on plaanis sooritada mõni kuritegu, siis minge ja pange see toime Austraalias. Miks? Sest sealsed võmmid on imbetsillid, kes ei suuda kurjategijat tabada ka siis, kui too roosas jänkukostüümis neile vastu jalutab, kaelas suur plakat oma pahategude loeteluga. Neile ei tule pähegi, et kümnete välisturistide - ja paari nende kolleegi - kadumise taga piirkonnas võiks olla midagi pahaendelist, nagu ka kohaliku maantee ääri palistavates tosinates põlenud ja lihtsalt puruks sõidetud masinates. Haarangute korraldamise asemel hakkavad nad kahtlustama mõnda otsast saetud sõrmedega - tundmata vähimatki huvi, kuidas see juhtus - õnnetut turisti, kes neile juhuslikult silme alla satub.

Minu hinne:

IMDb hinne:

Üks üpris kaootiline ja mõttetu, kuid isikupärase ja meeldejääva kurjamiga slasher. Midagi rubriigist "ainult fännidele".

Treiler:

 

Lingid:

• IMDb
• Ametlik facebooki leht
• Ametlik kodukas
• SubClub
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic

Out of the Dark / Pimedusest välja (2014)

Noor abielupaar, Paul (Scott Speedman) ja Sarah (Julia Stiles) Harrimanid, saabub väikese tütre Hannah'ga (Pixie Davies) Kolumbia linnakesse Santa Clarasse, kus Sarah asub tööle oma isa Jordani (Stephen Rea) paberivabrikus. Paraku lasub Santa Clara kohal sünge vari: iidne legend teab pajatada, et aastasadu tagasi põletasid konkistadoorid kohalikus templis elusalt siinsete indiaanlaste lapsed ja viimaste vaimud pole siiani rahu leidnud. Pealegi näikse midagi korrast ära oleme uhke haciendaga, kuhu Harrimanid elama asuvad. Stsenaariumi kirjutasid Javier Gullón ja David Pastor, lavastas Lluís Quílez.

Kui filmi stsenaristide hulgast leiab sellised nimed, nagu Javier Gullón ("Enemy") ja David Pastor ("The Last Days"), kütab see iga õõvafilmide austaja ootused mõistagi kõrgeks. Seda suurem on aga paraku ka pettumus, kui ekraanilt vastuvaatav lootusi ei õigusta. Mis kahjuks "Pimedusest välja" puhul täpselt nii ongi. Miks?

Harrimanid saabuvad esimest korda oma uude koju.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kinnisvara ostes tutvuge alati selle minevikuga!

Algatuseks kerib lugu ennast kaugelt liiga aeglaselt lahti. Vean kihla, et filmi vaadates käisite te esimese kolmveerandtunni jooksul vetsus, köögis võileibu tegemas ja kohvi keetmas või - kui teil on sama halvad harjumused kui minul - suitsupausil. Mõned vahest isegi mitu korda. Ega viitsinud selleks ajaks filmi pausile panna. Õieti tegite: kui vast paar võpatust välja arvata, ei kaotanud te mitte kõige vähematki. Miks? Sest film, kus stseenid järgnevad üksteisele otsekui elemendid iluuisutamise kohustuslikus kavas (vist, ma ei jaga sellest tegelikult midagi) ja iga üksiku stseeni alguses võib öelda, kuidas see lõpeb, lihtsalt ei saa tekitada südame alla seda vahvat õõnsat tunnet ega ülal hoida põnevustki.

Pärast filmi avastseeni nägemist ei pea olema Sherlock Holmes, et ära aimata, mis edasi juhtuma hakkab. Ma tõesti ei tea, miks õudukate tegijad ikka ja jälle säärast seppukut sooritama kipuvad. Vanameister Stephen King on kunagi öelnud, et vaatajas ei tekita õudusvärinaid kollid - olgu nad kuitahes koledad -, vaid teadmatuse hämaruses luurav tundmatu oht - ja ma ei saa ühegi väitega rohkem nõustuda. Teisalt meenutab "Pimedusest välja" kaugelt liiga palju selliseid filme nagu "Vinyan", "The Orphanage", "The Changeling" jvm. Isegi plakat on "Vinyanilt" (mis on muuseas üks äärmiselt segane film ja ma isegi ei suuda otsustada, kas heas või halvas mõttes) maha viksitud! Mis summa summarum muudab nimitegelase üllatus- ja hirmutuspotentsiaali nullilähedaseks.

"Vinyani" plakat. Võrrelge "Pimedusest välja" omaga ja leidke kümme erinevust.

Näitlejad teevad oma tööd hästi. Muidugi oodanuks me Julia Stilesilt pisutki "avameelsemaid" vannistseene, aga see on kõigest minu - ja iga teise heteroseksuaalse meesvaataja - arvamus ega maksa seega midagi. :) Paraku on tegelaskujud, keda näitlejad kehastavad, kaugelt liiga kahvatud ja kohati ka ebausutavad, et nende pärast tõsisemalt südant valutada. Järjekordne prohmakas filmitegijatelt ja võimalus tsiteerida Stephen Kingi: "Õudus haarab meid siis, kui me tunneme ja armastame tegelasi, kuid teame samas, et nendega saab juhtuma midagi väga halba". Jälle ei saa ma rohkem nõustuda! Võtame Hannah': kahtlemata on ta nunnu jne - nagu kõik väikesed tüdrukutirtsud -, aga filmipärm seda loomulikku sümpaatiat paraku omalt poolt ei kergita: Hannah ei tee siin nimelt suurt rohkem, kui ronib pidevalt sinna, kuhu ei tohiks ega peaks. Sarah on oma tütrega tegelemise täielikult meheraasu kanda on jätnud ja viimane veedab aega peamiselt Hannah' tagahõikumisega, kui too on jälle roninud kuhugi, kuhu ei tohiks ega peaks. Veelgi enam jätab soovida tegelastevaheliste suhete kajastamine. Javier, David ja Lluís viskavad õhku mitu huvipakkuvat konflikti - nagu Jordani ja Pauli vahel (ühelegi isale pole ainuski väimehekandidaat küllalt hea - ega ju?) - ja... sinnapaika need jäävadki. :(

Hannah ronib jälle sinna, kuhu pole vaja.

Tarkus kõrva taha panemiseks: kui teie peres on väikeseid lapsi, müürige parem köögilift kinni!

Kusagil 50. minuti kandis tuleb filmile ootamatult - ja tänuväärselt! - elu sisse: lugu teeb äkilise pöörde, kuid kahetsetavasti selgub peagi, et uus tee pole vanast kuigi palju originaalsem. Konkistadooride asemele astuvad lavale nende järeltulijad, kasumijahil kohalikele inimestele ja looduskeskkonnale sülitavad Lääne kapitalistid. Mis on jällegi üks paganama äraleierdatud teema, kuigi vahest mitte paikapidamatu. Pärast nimetatud käänakut, mis unise vaataja hetkeks ärkvele raputab, läheb kõik jälle sügavalt etteennustatavat rada pidi.

Vana paberivabrik. Eks ole nõiduslik?

Aitab nüüd vingumisest küll. Filmi tegevuspaigad on lummavalt kaunid (Kolumbia loodus, Harrimanide hacienda) või põnevalt kurjakuulutavad (vaesteagul oma kirikuga ja eriti muidugi too vana paberitehas). Ladina-Ameerika oma kauni looduse, kurikuulate getode ja iidsete (indiaani-)legendidega pakub õudusfilmide treialitele avarat mängumaad, kui seda vaid rohkem ära kasutada osataks. Kaameratööle ei saa midagi ette heita, mõned võtted olid päris muljetäratavad. Ja lõpetuseks tahaksin ma öelda paar kaitsvat sõna filmi loo kohta: kuigi tegu on ühe paraja klišeedepudruga, on see vähemalt terviklik, ilma suuremate aukude ja vasturääkivusteta. Paar filmi käigus tekkinud küsimust (näiteks: miks need la... khm... "kollid" just Harrimane kiusavad?) saavad lõpuks kenasti ja loogiliselt vastatud.

Minu hinne:

IMDb hinne:

Keskpärane õudukas, kus plusspoolel on tugevad näitlejatööd ja eksootiline tegevuspaik, miinuspoolele jääb ennekõike äraleierdatud ja etteaimatav lugu. Kaaluge ise.

Treiler:


Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Rotten Tomatoes

ATM / Pangaautomaat (2012)

Noor yuppie, investeerimisettevõttes töötav David (Brian Geraghty) võtab viimaks südame rindu ja teeb asutuse jõulupeol oma unelmateneiule, sama firma praktikandile Emilyle (Alice Eve) ettepaneku too oma autoga koju sõidutada. Paraku kleebib end neile kaasa Davidi semu Corey (Josh Peck). Vindise viienda ratta pealekäimisel põigatakse läbi kesk öist parklat seisvast pangaautomaatide putkast. Raha võttes märkavad noored väljas seismas meest (Mike O'Brian). Ta ei tee suurt midagi, lihtsalt vaatab, kuid ometi on selles üksikus kogus kesk suurt inimtühja parklat midagi kurjaendelist. Peagi selgub, et noorte sisetunne ei peta neid ja algab kassi-hiire mäng, kus tundmatu kass ei pääse hiirte manu ja nood ei julge jälle nina urust välja pista. Stsenaariumi kirjutas Chris Sparling ja lavastas David Brooks.

"ATM" ei ole nii hull film, kui vahest mõnest IMDb kommentaarist mulje jääb. Paljud väljatoodud "augud" ja vasturääkivused loos ei ole tegelikult seda, lihtsalt kommentaatorid pole filmi kuigi tähelepanelikult jälginud. Näiteks on paljukirutud auto jätmine pangaautomaadist sajakonna meetri kaugusele filmis tegelikult kenasti põhjendatud. Iseasi muidugi, kas autost lahkudes ka kõik asjad, sealhulgas mobiiltelefonid, sinna vedelema ja autouksed lukustamata pidanuks jätma. Aga las olla peale, ega me isegi ju alati kõige mõistlikumalt käitu.

Tühi ja pime parkla ning heledasti valgustatud pangaautomaatide kiosk keset seda.

Nagu loodud õuduka tegevuskohaks, imelik et selle peale varem tuldud pole.

"ATM" narratiiv on tegelikult piisavalt intrigeeriv ja omapalgeline. Meenutab vahest pisut selliseid klassikuid nagu "Phone Booth" või "Buried" / "Elusalt maetud" (mis pole ka ime, sest Chris Sparling on ka viimase stsenarist). Paraku on siiski liiga palju põhjuseid, miks "ATM" kunagi nendeni ei küündi. Põhjuseid, mis algavad sellesama tegevuspaiga valikust. Ma pole küll suurt kursis rahaautomaatide turvamisega USA-s, kui kahtlen siiski sügavalt, kas tulekahjuanduri käivitamine on sealmail ikka ainus viis, kuidas anda märku, et midagi on valesti. Ja rahaautomaate endid võib rüüstata nagu hing ihkab.

Filmi üks suurimaid nõrkusi on "kolli" tegelaskuju, milles puudub igasugune dünaamika. Me ei saa midagi teada tema isiku, mineviku ega motiivide kohta, mis on mõnevõrra... ärritav. Või haltuura. Mõrtsuka kujutamine hoolika planeerija ja ettenägeliku meisterkurikaelana ei ole teatud episoode arvestades, kus tema plaanid vaid stsenaristi ja lavastaja tugeval kaasabil õnnestuvad, kuigi veenev. Kui pehmelt öelda. Ennekõike miks ta ei muretsenud endale enne "jahile" asumist pangakaarti (mis poleks ju kuigi keeruline olnud)?! Miks ei "varustanud" ta end korralikult ja pidi lootma oma ohvrite autost õnnega pooleks leitud tööriistakastile? Või võtame stseeni, kus noored yuppie'd tolle õnnetu koristajaga kähmlema hakkavad. Miks mõrtsukas üldse viimasel pangaautomaati lasi minna, selle asemel et talt pangakaart ära võtta? (Ilmne vastus on: film oleks liiga lühikeseks jäänud.) Miks lootis mõrvar, et asjad lähevad nii, nagu need lõpuks läksidki? Kuigi, olgem ausad, mingit loogilist põhjust selleks nüüd küll ei olnud, tegu oli terve filmi ühe kõige ebausutavama stseeniga.

Kas teie julgeks meie noorte asemel ukse avada ja välja astuda?

Äkki tahab salapärane võõras vaid suitsule tuld paluda?

Mis puutub yuppie'sid, filmi ohvritallesid, siis nende käitumisele ja kehastamisele ei saa suurt midagi ette heita. Surmahirmul ja külmetavad, viimasega kaasneb aga teatavasti mõttesegadus, inimesed kipuvadki üksteisele kõrri kargama ning üldse mitte kuigi mõistlikult käituma. Tõsi, samas on üpris ebausutav, et noored jäistes oludes, üks neist pealegi vaid õhukese pluusi väel, üldse nii kaua vastu oleksid pidanud. Natuke naljakas on lugeda mõne IMDb tugitoolipartisani soovitusi, mida noored kõike tegema oleks pidanud (mõrtsukale ühiselt vastuastumisest igaüks omas suunas laialijooksmiseni). :)

"ATM" on võrdlemisi ebaühtlane film, kus mõjukad ja nauditavad stseenid vahelduvad üpris trafaretsete ning jaburatega. Viimaste krooniks on muidugi too "uputamise" episood, mis on lihtsalt üle igasuguse mõõdu totter ja naeruväärne. Jättes kõrvale küsimused, kust leidis mõrtsukas sobiva pikkusega vooliku ja kas sellised putkad ikka on veekindlad (milles ma sügavalt kahtlen): isegi poolkülmunud inimesele tulnuks pähe ust paotada, et ruumi kogunenud vesi välja lasta! Eriti kui nad seda just proovinud olid.

Vaatepilt, mis võiks kandideerida minu kõige tölbakamate filmistseenide TOP-10-sse.

Kui mul selline oleks.

Ja muidugi see filmi paljukirutud lõpp... Esiteks on tegu järjekordse "sootuks süütu kannatab" klišeega. Teiseks äärmiselt ebausutavaga, sest igale filmi lõpus näidatud - tunnistagem, et üsna nutikalt väljavalitud - ja Davidi süüle viitavale kaadrile võib mõttes vastu seada kuus-seitse, mis sellele vastu räägivad ning mõrtsuka kohalolule viitavad. Isegi kui viimane hoolega kaamerasilma ette jäämist vältida suutis, peaks iga uurija, kui ta IQ ei võrdu just kuupjuurega kinganumbrist, pähe kerkima ports mõistliku vastuseta küsimusi. Mis motiiv olnuks Davidil oma sõbra, armastatu ja talle võhivõõraste inimeste tapmiseks? Turvakaamera salvestiselt peaks näha olema rodu stseene, mis ilma igasuguse kahtluseta tõestavad pahatahtliku tundmatu kohalolu sündmuspaigal (alates autoga putka ukse blokeerimisest kuni kaameraühenduse katkestamiseni). Kes haavas parkimisplatsil Coreyt, kui David ja Emily samal ajal putkas konutasid? Ja nii edasi ja nii edasi. Või kui mõrtsukas asjad kuidagi nii sättis, et turvakaamera salvestas vaid meile filmi viimastel minutitel näidatud stseene (sellele ma õieti pihta ei saanudki): kes pagan siis selle kaameraga mässas, kui noored samal ajal sees olid? Ausalt, mul oleks kahju prokurörist, kes peaks püüdma kohtule Davidi süüd tõestada!

Minu hinne:

IMDb hinne:

Vaadake, kui olete yuppie'st õudusžanri austaja (et suudaksite ohvritega samastuda, mina sellega päriselt hakkama ei saanud). Keskpärane õudukas, mille huviäratava ja omanäolise narratiivi lörtsivad suuresti ära ärritavalt staatiline ning vastuoluline kurikael ja suured "augud" ning vasturääkivused loos endas. Ajaviiteks kärab küll, ei hammusta.

Treiler:


Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic

Nightcrawler / Öö kutse (2014)

Lou Bloom (Jake Gyllenhaal) on sarmikas pisisuli, kes avastab ühteaaegu nii oma tõelise kutsumuse kui kullasoone: püüda videole öiseid võikaid kuritegusid ja õnnetusi ning need siis televisioonile maha parseldada. Konkurents alal on karm, kuid Lou on nutikas ja edasipüüdlik ning värbab endale abilise Ricki (Riz Ahmed) ja loob suhted kohaliku telekanali uudistedirektor Nina Rominaga (Rene Russo - muuseas Dan Gilroy naine). "Äri" läheb kenasti tõusujoones, aga... Lou ei esita endale ärritaval kombel kunagi küsimust, mis hinnaga tema uudistelood valmivad. Kuni ta ühel kaunil ööl enam ei lepi lihtsalt sündmuste jäädvustamisega, vaid hakkab nende loomisele ise aktiivselt kaasa aitama. Stsenarist ja lavastaja Dan Gilroy. Filmilugusid on tema sulest ilmunud päris palju ("Real Steel", "The Bourne Legacy" jt), kuid režissööritoolil istus mees esmakordselt.

"Öö kutse" on ühteaegu satiiriline, hoogne ja põnev ning... "häiriv" film (on vist selline uus moesõna?). Ei, sellest pole jäletuid perverssusi, isegi mitte ühtegi seksistseeni, ja laibaloendurgi näitab filmi lõppedes "kõigest" kaheksat. "Häiriv" on hoopis vaadata inimkehas arvutit - jutt käib mõistagi Loust -, mille iga pisimgi samm on külma arvestuse tulemus. Moraal või kaasinimeste huvid ja tunded ei maksa seejuures vähimatki. Inimese väärtus võrdub Loule määraga, mil too aitab kaasa tema "karjäärieesmärkidele" - nagu ta neid ise nimetab. Kui see näitaja on null või negatiivne, tuleb tunded kõrvale heita ja... Ei, parandus: Loul lihtsalt ei ole, mida kõrvale heita. "Ma ei saa riskida oma ettevõtte eduga," seletab ta surevale Rickile, "et säilitada ebausaldusväärset töötajat." Ja seda ilma vähimagi viha või kahjurõõmuta, ta lihtsalt konstateerib fakti. Ja see ongi "häiriv": sarimõrvar on ka inimlikum kui edasipüüdlik ja alati viks ning viisakas Lou.

Esimene kohtumine Ninaga:

"Olen väga-väga kiire õppija. Me kohtume peagi jälle."

"Ma usun sind."

Gyllenhaal saab põhiportsu vaataja tähelepanust mõistagi endale ja seda igati õigustatult (muuseas võttis mees Lou mängimiseks alla 10 kilo). Tema öös tumedana näivad ja mahedad hirvesilmad - mida Gyllenhaal nagu "Donnie Darkoski" üliharva pilgutab - ning aval naeratus pluss väljapeetud kõne ja kombed aitavad Loul manipuleerida niihästi teiste tegelaste kui vaatajatega. Tahame me seda või ei, Gyllenhaal lihtsalt paneb meid filmis Loule kaasa elama, kuni sellestsamast meile äsja lahkelt naeratanud ja toetussõnu poetanud suust hakkab äkitselt kostma asju, mis ajavad kananaha ihule. Mitte seepärast, mida Lou ütleb - ka ähvardades ja välja pressides käitub mees nagu inglise lord -, vaid kuidas ta seda ütleb. Jälle silmagi pilgutama ja ilma, et see suurt tema näoilmes peegelduks. Ainult gasellisilmadesse ilmub läik, mis nüüd sarnaneb oma lõunasööki hüpnotiseerivale maole. Võib vist liialdamata öelda, et Gyllenhaali Lou on üks veenvamaid sotsiopaadi* kehastusi, mida iial kinolinal nähtud.

* Nii ütleb sotsiopaadi ehk düssotsiaalse isiksuse kohta RHK10:
F60.2 Düssotsiaalne isiksushäire [teiste inimeste õiguste eiramine ja rikkumine]
Isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik:(a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; (b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; (c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; (d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; (e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; (f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.

Ka teised "Öö kutse" näitlejad väärivad kiidusõnu. Suhe sotsiopaadiga, olgu töine või armualane, saab teatavasti lõppeda vaid kahel viisil: sa kas hakkad viimaks vastu ja rabeled end tema lämmatavast embusest välja või alistud jäägitult. Ahmedi Rick, sümpaatne luuser, pole küll mingi Lou antipood, kuid kontrast ja konflikt "kolleegide" vahel on igale vaatajale ilmne. Rick teeb filmi käigus korduvalt katseid oma tööandjale vastu hakata - kui mitte oma "mina" maksmapanemiseks, siis vähemalt hoidmaks ära selle täielik lahustumine Lou omas. Teist valikut esindab Russo Nina, kes alustab Lou pisut "pehmema" versioonina, satub ajapikku oma varustajast järjest kasvavasse sõltuvusse ja lõpetab - pärast paari loiuvõitu taandumislahingut - vaevalt millegi enama kui Lou käpiknuku ja hääletoruna. Pole juhus, et tema toimetaja pisut enne lõputiitrite ekraanile ilmumist üllatunult kommenteerib: "Taevas, sa räägid nagu Lou.". Millele Nina - või õigemini Lou läbi Nina suu - vastab: "Ma arvan, et Lou innustab meid kõiki kõrgemale püüdlema.".

Lou filmimas avarii, mille toimumisele ta "pisut" kaasa aitas, tagajärjel raskelt vigastatud konkurenti:
"Me oleme profid. Ja tema on kõigest müügiartikkel."

Praegu mõtlen, et panin ühe asjaga vist siiski mööda: kui ütlesin, et Loul ei ole tundeid. Vist ikka on, vähemalt üks: vihkamine. Kõige ja kõigi ning ennekõike iseenda vihkamine. Mis purskub välja stseenis, kus frustreeritud Lou purustab peegli. Muuseas: seda liigutust polnud stsenaariumis ette nähtud, rolli sisseelanud Gyllenhaal tegi seda spontaanselt. Tagajärjeks haiglasse õmblusele minek. Või kui ta Rickile seletab: "Mis siis, kui mu probleemiks pole inimeste mittemõistmine, vaid nende vihkamine?". Kas panite tähele, et see on ka ainus kord filmis, kui sõnaosav ja lahtise jutuga Lou räägib oma tunnetest?

Nina vaatamas otsa Loule, kelle näolt on hetkeks langenud paipoisi mask.
Nii vaatab vist üks kiskja teist, enne kui tolle ülemvõimu tunnistab, selili heidab ja oma kõri paljastab.

Raamistik, milles lugu esitatakse, sobib sellele kui rusikas silmaauku: kaasaegne massimeedia konverteerimas inimeste valu, kannatusi ja surma reitinguteks ning reklaamirahadeks. "If it bleeds, it leads!" (tõlkisin: "Vereläga, edu taga"). Keskkond, milles Lou tunneb end kui kärbes s*tahunnikul, kus ta saab "kasvada" ja "areneda" või teisisõnu: ületada üha uusi piire ning rüvetada tabusid. Keskkond, kus teda selle eest hukka ei mõisteta ega karistata, vaid premeeritakse. Lihtne tõsiasi: psühhopaate on alati leidnud, kuid ainult sotsiaalsed institutsioonid lasevad nad hullumajadest välja ja tippu tõusta (Stalin kerkis teatavasti esile Tsaari-Venemaa kokkuvarisedes ja Hitleri "karjääri" muutis võimalikuks Suur Depressioon). "Öö kutse" lähenemine teemale on tabavalt ja valusalt satiiriline, võtkem või stseen, kus KWLA uudisteankrud, kaunis Lisa (Holly Hannula) ja soliidne Ben (Rick Chambers), kommenteerivad otse-eetris Granada Hillsi mõrvamajas nähtut. Nii peenet mõnitamist näeb ekraanil harva! Mind jäi kummitama loo lõpp, kuid pean tunnistama, et ilmselt just nii enamus sääraseid lugusid lõpebki.

Üks asi tahab veel kindlasti äramainimist saada: James Newton Howardi filmimuusika (Joan Osborne, All In A JaysWork jt), mis otsekui inimmõistuse hämaramatest soppidest esile kerkiks ja ekraanil toimuvaga oivaliselt sobitub.

Minu hinne:

"Öö kutse" on film nagu "Vahva sõdur Švejk" - igaüks peaks endale midagi leidma. Kindlasti soovitan ära kaeda, olge te kukk või kana, noor või vana. :)

Treiler:

Lingid:

• IMDb
• Ametlik veebileht
• Ametlik facebooki leht
• Twitter
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• Metacritic

Mine Games / Kaevanduse mängud (2012)

Rühm noori on teel metsamajakesse, et seal sõpradega koos matkata ja pidu panna. Vältides otsasõitu pimedas ootamatult teele ilmunud kujule - mille tähendust tegelased ega vaatajad tol hetkel muidugi veel ei adu -, põrutatakse võssa ja lõhutakse kütusevoolik - edasi tuleb minna jala. Majja jõudes leiavad noored selle tühja olevat, ainult laual vedeleb sedel, kus kirjas paari tegelase nimed ja palve tundmatud autorid ära oodata. Noored panevad muidugi peo püsti ega märkagi endi ümber toimuvaid veidraid sündmusi. Järgmisel päeval avastab üks sõpradest maja lähedalt vana mahajäetud kaevanduse... Lavastas Richard Grey. Filmi aluseks olnud jutustuse ja stsenaariumi kallal higistas lausa neli inimest: Robert Cross, Michele Davis-Gray, Richard Grey ja Ross McQueen,

Minu esmamulje "Kavanduse mängudest" ei kannata trükimusta. Oleks minu teha, kohustaks ma metsamajakeses lõbusalt aega veetvatest noortest pajatavate B-kategooria "õudukate" autoreid oma linateose algusse hoiatuskirja lisama. Teate küll, nagu sigaretipakkidel: "Selle klišeedepudru vaatamine tekitab ajuvähki!" või siis "Säästke lapsi ja iseennast seda äraleierdatud ***** vaatamast!" Aga õnneks on ka erandeid ja mis veel vahvam: "Kavanduse mängud" on üks nendest. Sest peagi keerab lugu äraleierdatuse laialt teelt kõrvale ja hakkab kulgema mööda õige kummalist ning ootamatut rada.

Filmi algusstseen, kus punt noori valmistub lõbusaks ajaveetmiseks tsivilisatsioonist kaugel metsamajakeses, ei ole just paljutõotav. Õnneks on esmamulje vahel petlik.

Kummalist ja ootamatut küll, aga kindlasti mitte tundmatut, Kui nüüd otse öelda, siis on Richard ja kompanii filmiidee ilma igasuguse au- ja häbitundeta lihtsalt "Kolmnurgalt" ("Triangle" 2009) maha viksinud. Päise päeva ajal! Üheksal juhul kümnest ajaks selline asi mul harja punaseks, aga "Kaevanduse mängude" puhul on tegu selle ühe õnneliku erandiga. Nimelt spikerdada peab ka oskama ja seda kunsti näikse Robert, Michele, Richard ja Ross valdavat. Esiteks: kui sa juba maha kirjutad, siis tee seda vähemalt oma ala parimatelt. "Kolmnurk" on üks viimaseid filme, mis tõi 2009. aastal õudukate muidu üpris läppunud õhuga maailma sõõmu värskeid tuuli (koos samal aastal linastunud "Blairi nõiafilmiga"). Teiseks: "Kolmnurk" on film, mille narratiivi võib küll varastada, kuid stsenaariumiks kirjutada ehk sisuga täita tuleb see sul endal. Mis on samavõrd täppisteaduslik kui loominguline tegevus, sest sündmuste ajalisele järjestusele ja kokkusobitamisele tuleb lausa piinlikku tähelepanu pöörata, kui sa tahad, et lugu vett peaks. Ja sellega on "Kaevanduse mängude" tiim päris kenasti hakkama saanud.

Kui teile peaks metsas marjul või seenel käies ette sattuma säherdune vana kaevandus, siis võtke jalad selga ja pagege sealt nagu ajaks vanakuri ise teid taga!

Ma tean seda, sest kontrollisin hiljem spetsiaalselt järele: kõik klappis, sisulisi prohmakaid ei olnud. "Kolmnurka" näinud aimavad juba ilmselt, millest ma räägin, teistele ütleksin siinkohal vaid ühte: "Kaevanduse mängude" tegelaste suurimateks vaenlasteks on... nemad ise. Kui loo kallal üldse viriseda, siis paaris stseenis ei tundunud tegelaste käitumine just kõige... usutavam. Näiteks: kas teie läheksite ilme otsese sunduse ja põhjuseta tagasi kohta, kus teid äsja poolsurnuks on ehmatatud? Läheksitegi? Ärge kiusake mind! :P

Veel tahaks filmi juures esile tuua, et tegelased on "metsamajakese" õuduka kohta silmapaistvad personaalsused ja noored näitlejad teevad oma tööd üldiselt hästi. Tõsi, tegu pole ka just algajatega, kel tavaliselt säärastes filmides kätt proovida lastakse, vaid igati nimekate kinotähtedega. Nimetagem või Briana Evigani (Lyla), Julianna Guilli (Claire), Rafi Gavroni (Lex) ja Joseph Crossi (Michael).

"Kaevanduse mängud" on muuseas indie, mille eelarve oli kõigest 700 000 dollarit (võrdluseks: "Kolmnurgal" 13 miljonit). Filmi kiituseks tuleb öelda, et vaadates see suurt välja ei paista: näiteks kaameratöö ja helitaust peaksid rahuldama ka veidi nõudlikumat maitset.

Minu hinne:

"Kaevanduse mängude" vaatamiseks ei pea olema õudukate austaja. Tegu on pigem müsteeriumi ja thrilleriga, mis püüab vaatajat ennekõike salapärase ning kaasakiskuva looga. Ärge peljake, tontide horde te siit eest ei leia. Tõsi, kui olete hiljuti "Kolmnurka" (või ka näiteks "Timecrimesi") vaadanud, siis on vist targem "Kaevanduse mängud" sedakorda vahele jätta.

Treiler:

Linke:

• IMDb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes

Don't Blink / Ära pilguta silmi (2014)

10 sõpra - kellest ühte, Tracyt, mängib muuseas Mena Suvari - saabuvad eraldatud mägikuurordisse ja leiavad selle olevat mahajäetud. On vaid pooleldi söödud hommikusöögid, vett täis vann, tankimist ootav auto ja kümneid muid märke, et külastajad ning personal on mingil kummalisel põhjusel kiirustades lahkunud. Mis veelgi pentsikum: ümberringi pole ainsatki linnukestki ja ilmaga toimub midagi seletamatut. Kuna seltskonnal pole tagasisõiduks kütust, peavad nad tahes-tahtmata püüdma mõistatust lahendada. Ja siis hakkavad sõbrad üksteise järel kaduma… Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Travis Oates, kellele “Ära pilguta silmi” oli muuseas esimene kord režissööritooli istuda.

Heteroseksuaalseid meesterahvaid ootab filmi vaadates ees veel üks pisuke pettumus: Mena Suvari ei riietugi lahti ja kuigi pikalt ei lasta piigat isegi riietes imetleda.

"Ära pilguta silmi" on madalaeelarveline indie, pigem müsteerium kui traditsiooniline õudukas. Te ei leia siit eest koletuid hirmutisi ega kalleid eriefekte - mitte ühtegi, kui aus olla -, küll aga tuleb tunnistada, et Oates oskab põnevust üles kruttida küll. See mulle indie'de juures meeldibki: kui sul pole raha kärtsu ja mürtsu ega suurte staaride tarvis, jääb üle vaid vaatajat filmi sisuga meelitada. Nii pöörabki Oates tähelepanu hoopis filmi tegelaste reaktsioonidele toimuvale, seda nii üksikuti kui grupina. Ehkki ta ei suuda seejuures kõrvale hoiduda mõningatest äraleierdatuse ja stereotüüpide karidest, on üldmulje igati usutav, kaasakiskuv ja dramaatiline.

Üks tarkus, mis filmist kõrva taha panna: kui te peaksite sattuma üksildasse hotelli, mille töötajad ja külalised on salapäraselt kadunud ning peeglil kiri “Ära pilguta silmi”, siis kaduge sealt kus kurat!

Filmis leidub muidki õudukatele tüüpilisi klišeesid: kojusõiduks pole kütust, mobiilid ei tööta, tegevuspaigaks on üksildane mägihotell (“metsamajakese” pisut kabedam variatsioon) jvm, aga õnneks mitte häirivalt palju. Ja kuigi teil “Ära pilguta silmi” vaadates ilmselt nii mõnigi müsteerium või õudukas kuskilt mälusoppidest esile kerkib - mulle meenutas toimuv küll pigem Agatha Christie “Kümmet väikest nee… afroameeriklast” -, oskab Oates lugu tervikuna piisavalt värskelt ja isikupäraselt esitada.

Kas ma soovitan “Ära pilguta silmi” oma pilguga üle kaeda? Ei. Või vähemalt pean ma teid ausalt hoiatama.

Vaadake, hea müsteerium või õudukas on nagu oivaline seks: antakse pihta, nii et voodi, diivan või köögilaud ähvardab koost laguneda ja naabrid harjavarrega vastu lage koputavad, pinge kasvab, silme ette ilmuvad esimesed sädemed ja siis saabub kulminatsioon. Rahuldus. Vabanemine. Millele filmides - eriti muidugi õudukates, müsteeriumides ja krimides - vastab lõpp, lahendus, mille raames me saame muuhulgas teada, mis siis õieti tegelikult juhtus. See õudukate Achilleuse kand: kui tihti on muidu igati asised ja ontlikud õõvafilmid end lahendusega naeruväärseks muutnud?! Märksõna: “Langoljeerid”. Aga laske ma tulen nüüd oma võrdluse juurde tagasi: “Ära pilguta silmi” on kui seks, kus te kõige-kõige otsustavamal hetkel korraks silmi pilgutate ja… partner on teie kõrvalt (alt, pealt, otsast) kadunud. Lihtsalt läinud. Te seisate lolli näoga keset magamistuba (kööki, suvist metsalagendikku, lennuki tualetti) ja püüate mõistatada, mis juhtus. Rahuldamata ja segaduses. Vaat selline tunne valdab teid, kui “Ära pilguta silmi” lõputiitrid ekraanile ilmuvad.

Minu hinne:

Kõrgem hinne või soovitus “Ära pilguta silmi” vaadata oleks ilmne ülekohus kõigi nende sadade B-kategooria õudukate stsenaristide ja lavastajate suhtes, kes vähemalt püüdsid. Millest on omamoodi kahjugi, sest film on tegelikult paeluv ja piisavalt ummamuudu.

Treiler:

Linke:

• IMDb

Exists / Eksisteerib (2014)

Viis sõpra - Dora (Dora Madison Burge), Todd (Roger Edwards), Elizabeth (Denise Williamson), Brian (Chris Osborn) ja Matt (Samuel Davis) - vuravad viimaste onu metsamajakesse lõbusat nädalavahetust veetma. Teel sõidetakse pimedal metsateel millelegi otsa. Või kellelegi. Järgmisel päeval tunnistavad Brian ja Matt, et onu Bob (Jeff Schwan) ei käi enam ise oma kunagi armastatud metsamajakeses ning on seda keelanud teha ka kõigil teistel: nimelt nägi ta siinkandis aastaid tagasi “midagi”, mis temas surmahirmu tekitas. Aga lapsed ei kuula kunagi, ega ju? Muidugi tuleb noortel peagi selle põhjalikult väljavihastatud “millegagi” silmitsi seista. Stsenaariumi kirjutas Jamie Nash, lavastas Eduardo Sánchez.

Eduardo Sánchezi nimi ei vaja õudukaaustajatele tutvustamist, teistele aga küll: tegu on mehega, kes tegi 1999. aastal oma lavastajadebüüdi "Blairi nõiafilmiga" ("The Blair Witch Project"). Filmiga, mis muuhulgas tõi õudukatesse “leitud filmimaterjali” lähenemise. Ja kuigi Sánchezi hilisemad tööd (“Altered”, “Seventh Moon”, “Lovely Molly" jt) ei ole enam esimese populaarsuseni küündinud, oodatakse igalt tema uuelt linateoselt mõistagi palju. Mistõttu läbikukkumiste kibedus kipub tunduma vahest suuremgi, kui see oleks mõne teise lavastaja puhul. "Eksisteerib" on kokkuvõttes üks paras prohmakas ja seda vaatamata paarile pehmendavale asjaolule. Miks? Sest terve film otse kubiseb äraleierdatud lähenemistest ja teemadest, stereotüüpsetest tegelastest ja loos on “auke” kui Kreeka riigieelarves.

"Eksisteerib" tugineb (üllatud-üllatus!) "leitud filmimaterjalile". Ei, mul pole selle vastu põhimõtteliselt midagi, aga… Esiteks: kui "leitud filmimaterjali" lähenemist kasutada, peaks see ka kuidagi mõistlikult põhjendatud olema. Tõsiasjast, et tegijad otsustasid tegelaste hulka arvata filmihuvilise Briani - ja mul on kuri kahtlus, et see on ka ainus põhjus, miks ta seal figureerib -, jääb selleks kindlasti väheks. Milline kamp noori võtaks maale lõbusat nädalavahetust veetma minnes kaasa kaameravarustuse, millest piisaks kõikidele Eesti telekanalitele ja osa võiks veel lätlastele kinkida?! (Kui te puhtalt minu kiusamiseks nüüd ütlete, et teie teate selliseid küll, siis tahaksin ma asitõendeid näha.) Teiseks: kui juba kuues aasta järjest rajaneb pea iga teine õudukas "leitud filmimaterjalil", siis muutub see… tüütuks. Kui nüüd väga leebelt öelda. Uskuge, kallid stsenaristid ja režissöörid: isegi õudukasõpradel, kelle IQ on kuupjuur nende kinganumbrist, eksisteerib Pavlovi refleks, ning selle "pärismaterjali" klounaadiga ei tõmba te juba viis aastat ja üksteist kuud kedagi haneks. Kunagi värske ja uhke sõjaratsu on lootusetult ära aetud, ta koriseb täiesti väljakurnatuna kraavis ning ajab suust verist vahtu välja. Ja ometi leidub üha uusi ja uusi stenariste ning lavastajaid, looma- ja vaatajapiinajaid, kes halastuslasu asemel ahastamapaneva järjekindlusega vaest elukat saduldada ning temaga loorbereid võita üritavad.

Siia-sinna sähviv võte metsast, jäädvustatud Matti kiivrikaamera poolt. Selliseid stseene saate filmis näha oi kui palju.

"Eksisteerib" noored on nii šabloonsed, kui üldse olla saab: valgenahaline kambaliider, badass must kutt, marihuaanakimujast tehnikafriik ja paar lolli tibi, kelle ainsaks funktsiooniks on kriitilistes olukordades “õu gaad” kiljuda ning oma peikade külge klammerduda. Muuseas: feministist kriitik oleks seda filmi arvustades veel õelam kui mina. Kümneid aastaid on need noortetondid kolistanud erinevate näitlejate esituses ringi sadades B-kategooria õudukates ja üritanud tulutult vaatajaid endile kaasa elama panna. Miks tulutult? Sest nad on koolnud juba algustiitrite ekraanile ilmudes ja on puhtalt vormistamise küsimus, millal nad ka filmis mullatoidule saadetakse. Ma pole Pygmalion, et armuksin - pealegi kellegi teise poolt voolitud - elutusse skulptuuri! Selle asemel ootan ma - ja kindlasti mitte ainult mina -, et need surmani äratüüdanud fruktid lõpuks ometi loojakarja saadetaks ning see piin lõpeks. Kusjuures ainus “põnevus” kogu asja juures on, kas nad lüüakse kõik maha või jääb üks ellu (ärge peljake, ma ei ütle ette).

Sellega “Eksisteerib” odavate klišeede nimekiri ei piirdu. Lisame siia veel jahimajakese - ja selle keldri! -, metsas nagistava paarikese, mittetöötavad mobiilid, sõidukõlbmatu pagemisvahendi, ohu korral lambakarjana ringijooksvad tegelased ning veel ühte koma teist - ja lugejal peaks olema üsna selge pilt, mis teda filmis ees ootab. Nimelt lugu, mis koosneb üksteise otsa lükitud plastmassist klišee”pärlitest”, pealegi on neid kooshoidev nöör õige pude ja mitmest kohast lausa katkenud. Võtame või stseeni, kust kogu lugu alguse saab. Kui see “miski” nägi avariid pealt: miks ta siis kohe noortele kätte ei maksnud? Ehkki see oleks olnud enam kui loomulik. Pealegi oli ju öö ja pahaaimamatutest tegelastest poleks olnud talle mingeid vastaseid. Või kui ei näinud: kuidas oskas meie primitiivne “miski” - kes ei suutnud keldriluukigi seda mahalõhkumata avada - siis juhtunut autoõnnetuse ja veelgi enam jahimajakeses lõbusalt aegaveetvate noortega seostada? Selliseid “auke” ja mõistliku vastuseta jäävaid küsimusi leidub “Eksisteeribis” kuhjaga. Ja siiski…

Ja siiski on paar seika, mis - kuigi nad filmi just ei päästa - ei lase sel ka päris põhja vajuda. Esiteks: pärast pea tunniajaseks veninud klišeedeorgiat teeb lugu äkki paar ootamatut pööret. Mis on seda meeldivam kogemus, et enam poleks osanud midagi säärast nagu oodatagi. Ja tänu millele meie “miski” ei jäägi puhtast õelusest noori veristavaks anonüümseks monstrumiks, vaid tema motiivid ning käitumine muutuvad meile… vähemalt mõistetavateks. Teiseks: ehkki “Eksisteerib” on kõike muud kui õõvastav, oskab Sánchez üksikutesse stseenidesse tuua mõnusat klaustrofoobset pinget (mäletate telki “Blairi nõiafilmis”?) ja suudab paaril korral vaatajat korralikult ehmatadagi.

Minu hinne:

Vaadake, kui olete paadunud õudukasõltlasest Sánchezi loomingu austaja ja valmis filmile sestap kõik selle klišeed ning loogikaaugud suuremeelselt andestama.

Treiler:

Lingid:

• IMDb
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• metacritic

Into the Storm / Tormi silmas (2014)

"Tormi silmas" on lugu Silvertoni linna laastavast hiidtornaadost, mis viib kokku kolm tegevusliini ja nendega seotud inimesed. Tööle pühendunud ja üksikisana oma teismelistest poegadest, filmihuvilistest Donnie’st (Max Deacon) ja Treyst (Nathan Kress), võõrandunud kohaliku keskkooli asedirektor Gary Fuller (Richard Armitage) püüab looduskurjami käest päästa enda õpilasi ja lapsi. Tornaadodest dokumentaalfilmi väntav ja juba pikemat aega "kuival" istunud tormiküttide pesakond, mida juhib kogenud Pete (Matt Walsh) ja kuhu kuuluvad veel metereoloog Allison Stone (Sarah Wayne Callies), kaameramees Jacob (Jeremy Sumpter) ning autojuht Daryl (Arlen Escarpeta), haistab võimalust filmilindile midagi suurejoonelist talletada. Ja viimaks punt õllest läbiimbunud ajudega maakaid, kel on ükspuha, mida nad oma kiivrikaamerate ja nutitelefonidega jäädvustavad, peaasi et see Youtube’is piisavalt vaatamisi koguks.

Mida ma oskan “Tormi silmas” kohta öelda? Seal on hulk teemasid, stseene ja episoode ning kui te üldse filme vaatate, siis olete neid kõiki juba näinud ja ilmselt paremini esitatuna. Isa ja tema kahe teismelise poja keerulised suhted, mis ühistes katsumustes kenasti silutud saavad - olemas. Noormees ja talle sümpaatne neiu satuvad surmaohtu, saavad viimasel hetkel päästetud ja leiavad teineteist - olemas (muuseas: väidetavalt ei kesta sellised suhted kuigi kaua). Ainult saavutustele orienteeritud hoolimatu ülemus karastub raskustes hingeliselt ja paneb toime ennastohverdava teo - olemas. Ja nii edasi. Nimetage mulle (katastoofi-)filmiklišee ja ma ütlen teile, kust selle “Tormi silmas” leida võib. Stseenid, mis peaks meid tegelastele kaasa elama panema, ei tee seda - liiga võltsid ja äraleierdatud on need. Näiteks too, kus kangelased päästavad enne tormivarju pagemist põllule kinnijäänud autost reisijad - pagan, sealsamas põllul oli kümmekond autot ja koolibussi, millede sõitjad ilmselt kõik hukkusid! “Tormi silmas” tatsab äratallatud ja “kindlaid” radu pidi vääramatult lõputiitrite poole ja - uskuge või mitte - te ei leia selle pooleteisttunnise teekonna jooksul mitte ühtegi stseeni, mis teid tõsiselt üllataks. Või arvasite te näiteks tõesti, et Donnie ongi uppunud? Et “tõsistele” teemadele vaheldust pakkuda, on filmile lisatud “tormiküttidest” maakate kõrvalliin, mis mõjub paraku kaugelt liiga kunstliku ja ülepingutatuna.


Maakatest “tormiküttide” (“Twista Hunterz”) vineerist kabiiniga roostehunnik, mis minu jaoks mõneti terve filmi kenasti kokku võttis. :)

Võimatu on mitte võrrelda filmi tornaadokatastroofide žanri kroonimata valitseja "Keeristormiga" ("Twister") ja kahjuks ei tule see võrdlus mitte üheski punktis “Tormi silmas” kasuks. “Keeristormi” iseloomustab tugev narratiiv, mille keskseks ideeks on teadlaste püüe tornaadosid tundma õppida ja leevendada sellega nende tekitatud kannatusi. “Tormi silmas” on lõdvalt kokkutraageldatud ports tegevusliine ja üksikstseene ning -episoode, mille tegelased on sattunud tornaado kätte kas juhuslikult või sensatsioonihimust ja nende ainsaks püüdeks on katastroof kuidagi üle elada. “Keeristormi” tegelased on eranditult tugevad isiksused, kellele lisavad veelgi värvi suurepärased näitlejatööd. “Tormi silmas” tegelased on liiga pinnapealsed ja šabloonsed, et vaatajas suuremat sümpaatiat äratada, ja kuigi näitelajatööd ei ole just nigelad, ei lisa need ka tegelastele midagi juurde. Kuigi oleks hädasti vaja. “Tormi silmas” parimad näitlejad on nimitegelased ise. :)


Pööristorm imemas purunenud kütuseveokist väljavoolanud ja süttinud kütust pilvedesse - üks “Tormi silmas” imponeerivamatest stseenidest.

Eeltoodust hoolimata ei kahetse ma “Tormi silmas” vaatamist. Miks? Eriefektide pärast. Kuigi neist jääb väheks, et seda filmi mulle meelepäraseks muuta, mõjusid need piisavalt suurejooneliselt, et hoiduda arvustuses kasutamast sõnu “rämps” ja “ajaraisk”. Hiidtornaado laastamistöö, selle tulesambast väiksem vend, neli-viis pööristormi korraga üle maapinna pühkimas - kõik need on lahendatud niivõrd meisterlikult ja veenvalt, et tahavad oma silmaga ülekaemist saada. Siit ka soovitus: kui te siiski otsustasite “Tormi silmas” vaadata, siis tehke seda juba kinos või vähemalt täiskõrglahutusega (Full HD) 3D-toega telerist.

Minu hinne:

"Tormi silmas" on keskpärane katastroofifilm, mis peaks sobima vaatamiseks ennekõike žanri fännidele, kes elus, naistes/meestes ja filmides pigem välist ilu ja efekti hindavad. :)

Treiler:



Linke:

• IMDb
• Ametlik veebileht
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• matacritic

The Guest / Külaline (2014)

Ühel ilusal päeval ilmub sõjas kaotatud poega leinava Petersonide pere ukse taha kena ja sarmikas võõras, kes tutvustab end nende poja teenistuskaaslase ja lähedase sõbra David Collinsina (Dan Stevens). David aitab pereema Laurat (Sheila Kelley) majapidamistöödes, -isa Spencerit (Leland Orser) ihaldatud ametikõrgenduse saamisel, -poeg Luke’i (Brendan Meyer) koolikiusajatest vabanemisel ja annab -tütrele Annale (Maika Monroe) nõu suhetes tolle peika Zeke’iga (Chase Williamson). Nii saab alati vaoshoitud ja viisakast Davidist kiiresti silmatorkavalt traumatiseeritud ning düsfunktsionaalse pere peamine tugi ja lohutaja, ainult et… kuidagi auke täis on tema väidetav elulugu ning eriskummalised abistamisviisid. Stsenarist Simon Barrett ja lavastaja Adam Wingard.

See pilk Stevensi helesinistes silmades… ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna: “Sa oled jamas!”

Ere päike pimestab ja paitab ning paneb meid unustama ümberringi valitseva mustuse ja roka. Täpselt samamoodi varjutab Dan Stevensi briljantne mäng nähtavalt ja sihilikult 80-ndate hõngulises “Külalises” pikaks ajaks loos haigutavad augud, klišeed ning vastuoksused. Alates sellest, kui kergekäeliselt lubavad Petersonid võõra oma majja ja ellu. (Teisalt: inimesed maksavad ka Leedu “teie-lähedane-on-jamas” petturitele ja Nigeeria “pankuritele”.) Kõik on kena kuni hetkeni, mil filmi algusest on möödas umbes tund, ja Simon ning Adam hakkavad vaatajatele pisitasa avama Davidi tõelist lugu ja nägu.


"Ma olen perekonna sõber."

Paraku on viis, kuidas nad seda teevad, kaugelt liiga äraleierdatud ja labane isegi selles iroonilises võtmes, milles vastused - nagu õigupoolest terve film - esitatud on. Mind ei häirigi niivõrd lahendus ja kulminatsioon per se, kui mõte, milline tohutu ports Stevensi hiilgavast rollist ja narratiivis peituvast potentsiaalist sellega lihtsalt peldikupotist alla lasti. Ei, ärge saage valesti aru: “Külaline” on kahtlemata nauditav ja hoogne film… aga pisukse loovusesähvatuse ja vaevanägemisega stsenaariumi kallal võinuks olla märksa nauditavam. Vastaksin küsimusele, kas “Külaline” mulle meeldis, Eesti kirjandusklassikast tuttavate sõnadega: “Paiguti — ja, paiguti nii hästi, et minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik supersõdalaste programmi jura, ja siis see lõpp…”

Üks asi tahab “Külalisega” seoses veel äramainimist saada: Steve Moore’i muusikavalik. Sellised pärlid, nagu näiteks Love and Rocketsi “Haunted When The Minutes Drag” või DAFi “Der Mussolini”, klappisid ekraanil nähtuga oivaliselt.

Minu hinne:

"Külaline" sobib vaatamiseks pea kõigile, kes ootavad filmilt mõnusat meelelahutust ja mürtsu, teistest pisut enam vast kodanikele, keda on ühtlasi õnnistatud armastusega musta huumori ning 80-ndate aastate filmide ja muusika vastu.

Treiler:



Linke:

• IMDB
• Ametlik veebileht
• SubClub
• Filmiveeb
• Rotten Tomatoes
• metacritic

Bычислитeль / Arvestaja (2014)

Planeedil XT-59 karistatakse kurjategijaid ja neid, kes selle totalitaarsele valitsusele lihtsalt ei meeldi, saatmisega selle ainsa linna müüride taga laiuvasse Sargasso soosse, kus nood siis ise peavad hakkama saama. Mis on sisuliselt võrdne surmaotsusega. Järjekordne üheksast liikmest koosnev “kurikaelte” sats jaguneb riiu ja tüliga kaheks: Ervin Kann (Jevgeni Mironov) ja Kristi (Anna Tšipovskaja) lähevad otsima müütilisi Õnnelikkuse saari soo taga, ülejäänud legendaarse kriminaali Yust Van Borgi aka Polaarhundi (Vinnie Jones isiklikult) juhtimisel suunduvad Mädamadalikul asuvasse kurjategijate kolooniasse. Aleksandr Gromovi samanimelise jutustuse ainetel, lavastas Dmitri Gratšov.

Islandi vulkaaniline tühermaa, kus “Arvestaja” filmiti, tegi selle autorite eest pool tööd ära, pakkudest toimuva taustaks lummava ja sürrealistliku maastiku. Ausalt, vaatad ja nagu mõnel võõral planeedil viibiks! Vahest meenutas ainult õige pisut mahajäetud karjääri. Ning Aleksei Aigi muusika sobis sellele kui valatud. Eriefektide, mille abil sündis soo äärmiselt ohakane floora ja fauna, üle ei tahaks ka väga nuriseda, eriti kui arvestada filmi üpris piiratud eelarvet (2,2 miljonit dollarit).

Paraku sellega mu positiivsed kogemused “Arvestajaga” ka lõppesid: kõik muu filmis oli ärritavalt… poolik. Alustades narratiivist, mida ausalt öelda polnudki, ja mille aset täitis üks õige alguse ja lõputa tiksumine. Võimalikud kandvad teemad - nagu mäss totalitarismi vastu või Eedeni aia otsingud - olid aga nii masendavalt esitatud, et neid ma parem kommenteerima ei hakkagi - lamajat teatavasti ei lööda.

Kui sa teed ulmet, mis eriefektide, tulnukate, robotite ja muu säherduse asemel keskendub inimestele, tuleb filmi tegelased väga hoolega ja pisiasjadeni läbi mõelda. Aga just siin oskas “Arvestaja” tiim teha pesuehtsat haltuurat: kõik tegelaskujud jäävad staatilisteks ja pinnapealseteks. Me ei saa pea midagi teada nende minevikust, olgu või seda, kas nad sattusid soosse süsteemi ohvritena või “asja eest”. “Arvestaja” tegelastes puudub igasugune dünaamika, nad ei kasva ega kängu katsumustes, vaid kulgevad lihtsalt kivikujudena stseenist stseeni, kuni ekraanile ilmuvad lõputiitrid või sookollid nende piinad lõpetavad. Ja teate, mul polnud ühestki neist kahju!

Ervin Kann oli “Arvestajas” ainus tegelane, kelle taga oli mingigi lugu, aga paraku mängis Jevgeni Mironov - kahtlemata üks Venemaa kaasaja silmapaistvamaid draamanäitlejaid - teda nii, nagu teeks rasket tükitööd. See polnud vast pelgalt tema süü: eks sa püüa ihu ja hingega kehastada geniaalset matemaatikut, kui selle ainsaks argumendiks on mõistatus, mille ma suitsupausil alla minutiga ära lahendasin. Vinnie Jonesist, kes enamasti suudab stsenaariumi puudumisest hoolimata kurikaeltesse vitaalsust ja sarmi süstida, jäi mulje, et mees ise ka ei teadnud täpselt, keda või kuidas ta mängima peaks. Keegi ei öelnud ka. Ainult Anna Tšipovskaja Kristi oma süütuse ja ilmse surmahirmuga äratas mõningat sümpaatiat. Kuigi ta lõputud monoloogid peagi üpris tüütuks muutusid ja neil mitte alati ekraanil toimuvaga suurt pistmist polnud.

Vene kinol on aukartustäratavad ulmetraditsioonid, nimetagem või selliseid meistriteoseid nagu “Solaris" ja "Stalker”. “Arvestaja” paraku seda nimekirja ei täienda. :(

Minu hinne:

Vaadata julgeb vast soovitada mitte väga nõudlikule ulmesõbrale, kel Gromovi “Arvestaja” lugemata (eesti keeles ilmunud 2006. aastal kogumikus “Muumia: vene ulme antoloogia”),

Treiler:



Linke:

• IMDb
• SubClub
• Vene Vikipeedia

Devil's pass / Saatana kuru (2013)

Film põhineb - küll üsna lõdvalt - tõestisündinud lool, kus 2. veebruaril 1959 sai Djatlovi kurus Põhja-Uuralites salapärasel põhjusel surma üheksa noort kaugmatkajat, kellest enamik olid kohaliku Uurali Polütehnilise Instituudi üliõpilased ja vilistlased. Kuru sai endale muuseas nime nende juhi, Igor Djatlovi järgi. Noorte hukkumise põhjused on jäänud siiani välja selgitamata, mis annab põhjust kõige erinevamateks oletusteks. Ja muidugi vandenõuteooriateks. Pikemalt ei hakka neid ümber jutustama, kes soovib, võib lugeda näiteks seda aastatagust Õhtulehe artiklit.

"Saatana kurus" loodab viis noort ameerika filmitudengit ja alpinisti lahendada poole sajandi vanuse müsteeriumi. Oregoni ülikooli üliõpilane Holly King (Holly Goss) saab grandi Djatlovi rühma hukkumise uurimiseks. Ta võtab kampa filmitudeng Janson Day (Matt Stokoe), helioperaator Denise Eversi (Gemma Atkinson) ja alpinistid JP (Luke Albright) ning Andy Thatcheri (Ryan Hawley). Noored sõidavad Venemaale, Sverdlovski oblastisse, et käia läbi Djatlovi rühma teekond ning jäädvustada kogetu filmilindile. Peagi selgub, et on, mida jäädvustada. Stsenaariumi kirjutas Vikram Weet ja filmi lavastas Soome päritolu Renny Harlin ("Prison", "A Nightmare on Elm Street 4: The Dream Master", "Die Hard 2").


See kaader peaks igale ”Blairi nõiafilmi” näinule ühte-teist meenutama...

Tegu on järjekordse “leitud filmimaterjalil” põhineva looga. Huvitav, kas keegi on kokku lugenud, kui palju selliseid “The Blair Witch Projecti" aegadest saadik vändatud on? Mina tean: kaugelt liiga palju. :) "Saatana kurul" on "Blairi nõiafilmiga" rohkemgi ühist. Mõlemas saab tegelaste saatus selgeks juba filmi alguses. Mõlemas asub rühm dokumentalistidest tudengeid ajama kohaliku legendi jälgi ja langeb selle ohvriks. Mõlemas juhib rühma krapsakas neiu. Mõlemas näeme stseene, kus intervjueeritakse kohalikke elanikke, matkatakse kesk kaunist ja salapäraseid ohte täis loodust ning pagetakse kaamerapiltide välkudes tundmatu ja õudse ohu eest. Ühel õudukasõbral meenub "Saatana kuru" vaadates veel kindlasti "Chernobyl Diaries”. Salapärane uks kesk pärapõrgut? “Lost”. Öövaates särisev finaal? “[Rec]”. Deja vu tunnet võimendavad veelgi tuhandetest õudukatest tuttavad klišeed: ei kuulata teiste rühmaliikmete igati mõistlikke ja põhjendatud hoiatusi, kriitilises olukorras joostakse igaüks omasse ilmakaarde laiali jne.

"Saatana kuru" suurim häda ongi, et Herlin üritab vaatajat ehmatada ennekõike nendesamade kulunud ja odavate trikkidega, mida võib leida pea igast B-kategooria õudukast, selle asemel, et kasutada täiel määral ära filmi inspireerinud müstilist ja koletuslikku juhtumit ning sündmuskohta. Viimased kipuvad loo edenedes kuhugi õige tahaplaanile vajuma, millest on tuline kahju. Nagu läheksid sööma vene rahvusrestorani, aga vareenikute ja hapukapsasupi asemel pakutakse sulle… hamburgerit. Häbiasi!

Minu hinne:

Treiler:



Linke:

• IMDb
• Ametlik facebook
• Ametlik Twitter
• SubClub
• Filmiveeb
• Wikipedia
• Rotten Tomatoes
• metacritic